Argitõdede kramp

Vähegi kooliharidust nuusutanud inimene teab, et päike tõuseb idast ja loojub läände. Meie igapäevastes askeldustes piisab sellisest teadmisest täielikult. Olukord muutub aga tundmatuseni, kui me ennast igapäevasest keskkonnast välja rebime ja globaalsemaid ülesandeid soovime lahendada -- näiteks satelliiti maapinna suhetes kindlale kohale taevasse riputada.

Samamoodi tuleb käibetõdedesse suhtuda majanduses, kus seosed alati taustsüsteemist (poliitilisest, sotsiaalsest, kultuurilisest jne keskkonnast) sõltuvad. Majandusel on aga üks suur erinevus loodusest ja tehnikast.

Loodusseaduste ümberkujundamisse poliitikud tavaliselt oma nina ei topi (jätame suurte diktaatorite vastavad katsed siin reeglit kinnitavaks erandiks). Majanduse kohta on aga igal poliitikasse jõudnud lasteaednikul, bioloogil, astronoomil või muul taolisel midagi «ülitarka» öelda, kuigi teadmised ja terminoloogia pärinevad kohvilauavestlustest.

Suure panuse käibetõdedest lähtuva segaduse tekitamisse annavad aga ajakirjanikud, kes peavad sõnaseadmise kunsti kõrval kirjutamiseks valitud aine tundmist üleliigseks. 28. septembri juhtkirjas tõestavad Peteri printsiibi kehtivust Äripäeva ajakirjanikud, kes püüavad lahata Euroopa Liitu (EL) integreerumise mõju Eesti põllumajandusele meil üldlevinud libaliberaalsete käibetõdede alusel. ELis põllumajandusele ja maaelule üldse suunatud toetustel on põhimõtteliselt erinev mõju Eesti põllumajanduse konkurentsivõimele enne ja pärast ELi liikme staatuse saamist. Selle eiramine võib Eestile liitumisläbirääkimistel komistuskiviks saada ja edaspidi väga suurt kahju tekitada.

EL maksab oma eelarve kaudu kinni ligi poole põllumajandussaaduste ja toiduainete tootmiskuludest. Eesti pole libaliberaalse ajuhalvatuse tõttu neid subsiidiume senini tasakaalustustollidega neutraliseerinud. Nii hävitavad praegu ELi subsideeritud põllumajandussaadused Eesti turgu hõlvates meie maaelu majanduslikku baasi. Eesti põllumajanduse sajanditega omandatud elujõudu tõestab asjaolu, et isegi kaks korda halvemates majanduspoliitilistes tingimustes on suutnud mingi osa sellest veel välisinvasioonile vastu panna. See annab põhjuse optimistlikult hinnata ELiga ühinemisest oodatavaid tulemusi.

ELi majanduspiiri taha jäädes ei ole laostumine aga enam kaugel, sest Eesti Panga inflatsiooniline rahapoliitika nuumab ülikasumitega toiduainete importijaid ja kägistab kulude tõusuga kodumaist tootjat.

Olukord muutub Eesti põllumehe jaoks radikaalselt ELi liikmeks saamisel. Konkurentsitingimused liikmesriikide tootjatega võrdsustuvad (kolmandate riikide suhtes saame koguni eelise) ja kõik oleneb nüüd tõepoolest meie endi tööst. Ei ole alust Äripäeva kartusel, et meie maamees muutub laisaks. ELi subsiidiumid ei lange sülle ahju peal magajale, vaid need tuleb raske maatööga välja teenida.

Tihe konkurents ja ületootmine ELi põllumajandussaaduste turul suretab konkurentsivõimetud tootjad subsiidiumidest hoolimata välja. Kõrged kvaliteedistandardid nõuavad suuri investeeringuid. Võrdsed majanduspoliitilised konkurentsitingimused loovad aga praegusest tunduvalt soodsama investeerimiskeskkonna. ELi siseturu ühtsus annab vaba juurdepääsu seni suletud turgudele. Sellega lahendatakse Eesti põllumajanduse arengu senised põhiprobleemid -- välisturgude suletus ja kõlvatu väliskonkurents siseturul.

Eestil on ka oma väga suured eelised, mis tulenevad hõredast asustatusest, põllu- ja karjamaa rohkusest ja puhtast keskkonnast. Muidugi tuleb ELi astumisel taga kahetseda isamaalikke, reformaatorlikke, mõõdukate jms libaliberaalide poolt hävitatud põllumajanduslikku suurtootmist, sest EL ei ole harrastustalunike mängumaa. Eesti maaelu aitab ainult võimalikult kiire integratsioon ELi siseturuga, sest surnute reanimatsiooniga EL ei tegele.

Loodetavasti kajastavad Äripäea juhtkiri jms kirjutised ainult puudujääke majanduslikus harituses. Halvimal juhul tuleks karta, et Eesti maaelu hävingut taotlevad jõud valmistavad ühiskondlikku arvamust ette Eesti astumiseks Euroopa Liitu ilma põllumajandusele ja maaelule võrdseid konkurentsitingimusi nõudmata-saavutamata. Hoiatavaks näiteks on siin Eesti nn vabakaubanduslepingud (muuhulgas ka ELiga), millesse vaba kauplemine põllumajandussaadustega «unustati» partnerite survel sisse kirjutada.