Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas lähenevad valimised ohustavad Eesti majandust?
Olen absoluutselt nõus. Esimesed märgid on selgelt olemas. Riigieelarve, mida ka Pajula kritiseerib, on oma mahu ja kasvu poolest ennekuulmatu. Esimesed seosed, mis teha saab, näitavad, et tuludega on selgelt puusse pandud. Ja puussepaneku mõte on põhiliselt see, et eelarve kulude pool on täis kõikvõimalike lubaduste realiseerimisi jm häid asju, mis on otse seotud valimistega.
Sammud, mis on täna tehtud, võivad viia majanduskeskkonna olulisele halvenemisele tuleval aastal. See võib kaasa tuua vajaduse hakata eelarvet poole aasta pärast ümber tegema. Kulud on tehtud ja tulud ei tule peale. Kui meie majanduse üks nurgakivi on tasakaalus eelarve, siis selle eelarvega on oht, et nurgakivi murdub. Siis võib tõesti öelda, et majandus on ohus.
Stabilisatsioonifondi raha äratoomine on riigikogus kogu aeg päevakorras. Kindlasti tullakse selle juurde tagasi -- see on reaalne raha ja arvatavasti neil meestel, kes rahanumbreid tunnevad, aga muidu seda lugeda ei oska, on pidevalt meeles, et see raha on olemas.
Subjektiivne moment on enne valimisi kahtlemata suurem, aga ma ei karda, et läheb nii tõsiseks populismiks. Tõenäoline on, et erakonnad võivad hakata võistlema, kes on suurem realist ja kes suudab Eestit päästa näiteks maailmast pealevalguva majanduskriisi eest. Asi võib hoopis sedapidi pöörduda, et kes on kaugelevaatavam, kes on realistlikum, kes on kokkuhoidlikum.
Eesti majanduses on momendil üks sektor suurtes raskustes -- põllumajandus, millele on mõjunud ilmastik ja töötlejate maksmata raha. Töötlejad harutavad Vene kriisi mõjudest tekkinud umbsõlme lahti ja on selge, et kõik sealt puhtalt välja ei tule. Selle sektori raskused võimenduvad tasapisi kogu majanduses.
Valimistega suuri muudatusi majandusse ei tule. Kiired muudatused ei ole Eestis võimalikud, ei ole sellist poliitilist konsensust, et mingit suurt muudatust läbi viia. Arvan, et Eesti jääb selle tõttu, et on fragmenteeritud ning killustatud, väga konservatiivseks. Vähemalt nende suurte muudatuste vältimiseks, mida ei ole vaja teha, on see kasulik.
Teine asi on sellisel juhul, kui on tõepoolest vaja midagi ära teha, siis on see raske. Aga muudatusi, mida Pajula kardab, just selle killustatuse tõttu mina ei karda.