Selgitus «vara jagamise tüli» kohta

Vilve Torni artikkel «Verine vara jagamise tüli» (ÄP 08.10) tekitas minus masendava tunde. Jälle on tegemist (nagu omal ajal skandaalses ajalehes Eesti Aeg) faktide ja mõistete moonutamisega, eesmärgiks lugejate eksitusse viimine, «ühiskondliku arvamuse kujundamine».

«Tüli» pole mitte Eesti ja Vene õigeusu kiriku vahel, vaid tegemist on Eesti kohalike õigeusu kiriku kirikulõhega, mille üks osa on praegu Konstantinoopoli patriarhaadi kanoonilises alluvuses ja Eesti Vabariigi poolt legaliseeritud (ja seejuures mitte kui osa kirikust, vaid justkui terve kirik), teine osa aga, jäädes Moskva patriarhaadi alluvusse, ei taga registratsiooni.

Järelikult Vene õigeusu kirik (Moskva patriarhaat) ei «tülitse», vaid peab läbirääkimisi Konstantinoopoli patriarhaadi ja Eesti Vabariigiga, taotledes ajaloolist õigust, kiriklike kaanonite ja üldinimlike moraalinormide järgimist.

«Tüli» pole mitte niivõrd vara ümber, kuivõrd õiguse ja õigluse ümber. Artikli autor väidab, et 1993. a «Usuasjade talitus seadustas Konstantinoopoli patriarhaadile alluva Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) iseseisva juriidilise isikuna».

1993. a ei võtnud Konstantinoopoli patriarhaat veel kirikulõhet oma omofori alla, kirikulõhe lihtsalt väitis, justkui poleks Konstantinoopoli patriarhaadile allumine Eestis katkenudki, usuasjade talitus aga omistas endale kohtuvõimu eesõiguse otsustada, kes on õigusjärglane, seadustades ebaseadusliku struktuuri.

Küsimus «vara jagamisest» pole ei peamine ega ka majanduslik oma olemuselt. Otsustav on küsimus kiriklikust südametunnistusest emakiriku suhtes ja ajaloolise õiguse suhtes: kui me läheksime kirikuvõimu usurpeeriva Stockholmi Sinodi alluvusse, siis saavutaksime patu hinnaga oma koguduse õigusjärgsuse tunnustamise; kui aga registreeruksime kui uusmoodustatud struktuur, mis tekkinuks nagu okupatsiooni tulemusel, siis tunnistaksime, nagu oleks põhjendatud laimavad süüdistused kollaboratsionismis.

Seepärast me taotlemegi enda kui EAÕK selle õigusjärgse episkopaalse struktuuriosa tunnustamist, kes säilitab kanoonilist allumist pühimale patriarhile Aleksius II-le.

Ka varade küsimus pole olemuselt puhtmajanduslik. Me ei pretendeeri suletud koguduste varale ega ka nende koguduste varale, kes on end registreerinud Stockholmi Sinodi alla. Meie kirik võib leppida sellega, et ta ei saa maade, majade ja muu vara omanikuks, mis talle kuulusid enne 1940. a ja on loodud koguduse liikmete vahenditega.

Jah, me oleme harjunud kannatama paljut nõukogude ajal. Kuid mingil tingimusel ei saa me loobuda pühakodadest ja nendes asuvatest pühadustest. Ja seda mõistavad ka suurepäraselt need, kes tellisid artikli ülalmainitud provokatiivse pealkirjaga.