Kas hakkame lapsi sööma?

Iiri kirjanik Jonathan Swift, «Gulliveri reiside» autor, sai 250 aastat tagasi Dublini linna aukodanikuks tagasihoidliku ettepanekuga tõsta vaesuses sipleva kodanikkonna elatustaset valdavalt tänaval elavate ja muidu ühiskonnale kasutute laste likvideerimisega ehk labaselt öeldes ärasöömisega, jättes rahva taastootmiseks alles vaid valitud ja rikaste perede võsukesed.

Kas Eesti on jõudmas sama lootusetusse olukorda? Meedias on kuumaks teemaks toiduainetööstusest alanud ja järgnevate kuude jooksul väidetavalt kogu Eesti ettevõtlust haarav majanduskriis, mis viivat töötute arvu kahekordistumiseni, majanduskasvu nullistumiseni ja muude pahade asjadeni.

Pessimismi süvendab ka riigieelarve-kauplemine Toompeal, milles kõik tunduvad olevad eksperdid -- poliitikute populistlikest hüüatustest indu saanud tavakodanikud sealhulgas.

Narkomaania, pommiplahvatuste, aktsiahindade ja piima kokkuostuhindade languse, intresside tõusu, tormide, tollide, pankrotiavalduste, Euroopa Liidu ja muude stressi tekitavate sündmuste ajal on ainsad positiivsed uudised Erki Noole poja sünd ja Mika Häkkineni maailmameistri tiitel. See pole ju normaalne!

Kellel on siis Eestis praegu hea elada, või vähemalt sama hea kui möödunud aastal?

Ettevõtjatel? Paljudel ehk mitte, kuid osal siiski. Transiidi- ja turismifirmad, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Hansa Liising; puutulpe, mööblit ning muud omapärast eksportivad ettevõtted eriti ei kurda.

Halb on esiteks neil, kes kerge raha ootuses väärtpaberiturul kõvasti vastu pükse said ning nüüd käiberaha puudumises muutunud majanduskeskkonda süüdistavad, samuti neil, kes viimased aastad idaturule müües suurt tulu teenides tootearenduse unarusse jätsid. Kiita pole olukord neilgi, kes end kinni investeerisid, näiteks uhke büroohoone soetamisel.

Riigi- ja omavalitsusametnikel? Kindlasti hea, kui mitte arvestada mõne eesrindliku ametkonna töötajat, kes enam nii lahkelt komandeeringuraha ei saa. Kokkuhoiupoliitikat viljelevaid asutusi on aga väga vähe. Kahjuks.

Maameestel? Enamikul mitte, kuid ettevõtlikumail, tõelistel farmeritel, kes turuseisu muutumisel äriplaani korrektuure teevad ja riigi abile lootma ei jää, ehk siiski.

Palgatöölistel? Preemiatest tuleb suu puhtaks pühkida, kuid palgad keskmiselt ei alane (lisaks, väiksem majanduskasv ja tarbimine alandab inflatsiooni). Välja arvatud neil tuhandeil, kes toiduainetööstustest sundpuhkusel viibivad või koondatud on. Inimlikult traagiline, kuid riigile mitte kurnav, arvestades imeväikest töötu abiraha.

Ebaefektiivsed või kõrge riskiga ettevõtted kaovad ikka, praegu on lihtsalt protsess eskaleerunud. Kas hädaohtlikult või mitte, oleneb vaatenurgast.

Talunikud ja toiduainetööstuses tegelejad võivad suure osa valitsuse ja riigikogu rahaabist ning tähelepanust kirjutada lähenevate valimiste arvele.

Seega justkui musta masendusse pole põhjust langeda. Meedia võimendab alati nii optimismi kui pessimismi. Ei tahaks kutsuda üles vähem lehti lugema ja rohkem põhitööd tegema, kuid puude taga tuleks ka metsa näha: majandusajakirjandus keskendub suurtele ettevõtetele, keda tabanud saatuselööke ei tohiks automaatselt ühiskonna ühisnimetajaks pidada.

Majanduse viimaste aastate arengut graafiliselt kujutades oleme ikkagi tõusuteel, mullu järsult kerkinud «jõnksu» võiks suhtuda kui börsimulli, mis lõhkes. Kui valitsus pead ei kaota ning paaniliselt raha loopima ja suurettevõtteid toetama ei hakka, tuleme kriisist välja tugevama ja konkurentsivõimelisena. Soveti-ajast pärandusena saadud ja erastamise esimese ringi läbinud suurtööstuste asemel loovad siis rahvuslikku väärtust väiksemad, valdavalt välisturule orienteerunud eraettevõtted.