Millest koosneb ja palju maksab ärivajadusteks sobiv mobiilbüroo

Paljudel sülearvuti omanikel on tekkinud olukordi, kus vajaminev fail, kirjatükk või telefoninumber on küll kontori serveris, aga kuna sülearvutisse ununes see laadida, siis on see kättesaamatu. Eesti tingimustes, kus mobiililevi on jõudnud iga metsataluni, ei ole enam põhjust sellist infopõuda taluda.

- Mobiilbüroo olulisim osa on arvuti ise. Mida kiirem ta on, seda paremini töötab ka side ja see annab hiljem kokkuhoiu kulutatud kõneajas. Tavaliselt kontoris tööd tehes kipub ikka nii olema, et üheagselt on avatud õige mitu programmi ja dokumenti: müügiga tegeleval inimesel näiteks hinnakirjad, varasemad pakkumised, Internetilehitseja kaudu vaadatakse laoseisu ja värskeimat tooteinfot ning kokku tahetakse panna ka e-kirja kliendile.

Seega töötab arvutis juba vähemalt neli programmi. Järelikult operatiivmäluga kokku hoida ei saa, seda peaks olema 32--64 MB. Kuna sülearvutite hilisem upgrade ehk uuendamine on sama hästi kui võimatu, võiks praegu soetataval arvutil olla Pentium II tüüpi protsessor. Vanemate sülearvutite omanikel ei maksa meelt heita, sidet saab pidada ka väiksemate võimsuste juures, tulemus on lihtsalt aegavõtvam (ja kulukam).

- Kõvaketta, CD-lugeja, monitori tüübi ja suuruse valik sõltub konkreetsematest vajadustest ning harjumustest. Sageli arvutiga reisijale soovitan siiski TFT ehk aktiivmaatriksekraaniga sülearvutit, selle pilt on selgem. Rongis, lennukis või muudes ebatavalistes töötingimustes on sellest abi.

- Selleks, et üks sülearvuti teiste arvutitega suhelda saaks, on esmajoones tarvis PCMCIA pesasse sobivat võrgukaarti. Suurtelt tootjatelt (3Com, Xircom) on turul kombineeritud kaarte, soovitav on võtta kaart, millel on mitu funktsiooni. Enamasti on sülearvutil kaks PCMCIA pesa, seega kui kasutada kaarti, millel on juba sees nii võrgukaart, modem kui ka GSM-liides, jääb varuks veel üks pesa, kuhu saab liita mõnda seadet.

- Võrgukaardi valikul tuleb teada, millised on teie firmasisesed võrgud ja harukontorite võrgud. Eestis on peamiseks võrgupistiku tüübiks RJ45 (keerupaari kaabeldusega), kuid leidub ka võrke, mille puhul läheb vaja BNC-otsaga võrgukaarti (koaksiaalkaabeldusega võrk). Modemiga on asi küllatki lihtne, üldine standard näeb ette RJ11-tüüpi telefonipistikut. Kui aga kodus või mõnes kontoris juhtub olema vanem nn veneaegne telefonipesa, siis tuleb varuda ka üleminekuadapter. Sellised adaptereid on saadaval telefonidega kauplevates firmades 30-40 krooni eest.

- Mobiiltelefoni ühendamine sülearvutiga ja selleks vajaminevad seadmed sõltuvad telefonist. Telefonid, mis on varustatud infrapunaliidesega, nt Nokia 6110 ja Ericsson SH888, ei vaja arvutiga sidepidamiseks riistvaralisi abivahendeid, piisab tarkvarast. Nokia puhul on selleks Nokia Cellular Data Suite 1.2 (Windows 95 ja 98 kasutajatele) ja versioon 2.0 (Windows NT Workstationile), millega saab kaasa ka spetsiaalse kaabli. Kaabliga ühendamine on reisi tingimustes mugavamgi, sest infrapunaseadmed peavad teineteist «nägema» ca- 15--30 cm kauguselt ja näiteks autoistmel töötades pole selline nõue lihtsalt täidetav.

Vanematel telefonidel, nagu Nokia 2110/3110/8110 ja Ericsson 628/688, on vaja spetsiaalset GSMi adapterkaarti, mis käib arvuti PCMCIA pesasse.

- Mobiiltelefoni abil Internetis surfamiseks peab mobiilsideoperaatorilt teenus tellitud olema. Kes soovivad teel olles arvutist fakse saata või vastu võtta, peavad võtma ka faksiteenuse. GSMi puhul ei ületa side kiirus 9600 bitti sekundis (telefoniliinil kuni 56 kb/s), mis on e-posti vahetamiseks sobiv, aga suurte andmemahtude puhul tuleb arvestada ka sidekulude kiire kasvuga.