Kas võõra raha tuuldeloopimine pole karistatav?

«Tuuldeloopimine» pole juriidilise sisuga väljend. Et anda mingile juhtumile juriidilist hinnangut, tuleb täpselt vaadata, millise teoga on tegemist. Kahju võib tekkida nii juriidiliselt kehtivate kohustuste rikkumisega kui loomulikust riskist, mis meist ei sõltu. Kui tegemist on kahjuga, mis tekib näiteks majandusolukorra üldisest halvenemisest, on raske rääkida mingist vastutusest. Kui fondi või panga ametiisikud on käitunud lohakalt või ilmutanud ebaprofessionaalsust, rääkimata sellest, et on rikutud seadust, tuleb nad süülise käitumise korral loomulikult vastutusele võtta.

Meil usaldatakse väga suuri rahalisi vahendeid, sh ka riiklikke, isikute kätte, kes pole kunagi rahandusalal tegelnud või on tegelnud sellega episoodiliselt. Mul ei ole midagi selle vastu, et meie pankurid ja fondihaldurid jt on enamjaolt noored inimesed, kuid see ei tohiks olla eesmärk omaette. Kuidas saab paarikümnesel inimesel olla kogemust opereerimaks miljonitega? Kui sellele lisandub veel eetikakriis, ebaprofessionaalsus, siis ei saagi sellest head nahka tulla.

Hüvitusfondi puhul tekib küsimus, kes pidi fondi tegevuse üle järelevalvet teostama. Kui vastutavad, siis vastutavad kõik, nii need, kes tekitasid kahju, kui need, kes amtialast lohakust ilmutades ei kontrollinud piisavalt.

Kliendid peaksid teadma nende asutuste investeerimispoliitikat, kuhu nad oma raha paigutavad. Mis puudutab Eesti finantsasutuste riskipositsioone kasvõi aktsiaturgudel, siis aasta tagasi räägiti sellest meedias päris palju. Teine küsimus on see, kas klient peab olema spetsialist, hindamaks riski suurust.

Karistama peab siis, kui on rikutud reegleid, seadust. Ettevõtte tegevuse eest vastutab eelkõige ettevõtte juht, juhatus. Nõukogu funktsioon on kaitsta omanike huve. Kui ta ei tee seda piisavalt hästi ja omanikud on rahulolematud, siis on juba seal midagi valesti.

Hüvitusfondi kahjumi puhul vähenes tema põhikapital ja selle arvel jääb emiteerimata täiendavalt obligatsioone. Vaevalt et obligatsiooniomanikud oma rahast ilma jäävad, aga reaalne on see, et mingi kogus EVPsid jääb kahjumi tõttu kustutamata. See ei olnud kindlasti riigi taotlus hüvitusfondi tehes.

Kas riik on oma omandit piisavalt kontrollinud -- oleme ennegi tähele pannud, et riik ei ole kõige parem omanik mida tühjendada. Peaasi, et omanikel oleks mida tühjendada.

Kui raha on süüliselt tuulde loobitud, siis see on loomulikult karistatav. Maapanga puhul on alustatud kriminaalasju. Pankrotiseadus kohustab pankrotihaldurit esitama pankroti puhul aruande selle põhjuste kohta, tuleb ära näidata, kas tegu on kuritegeliku pankrotiga või mitte.

Majanduses on selline asi nagu normaalne ja õigustatud risk, peale selle nn ettenägematud asjaolud. Kui räägime Eesti finantsinstitutsioonide suurtest kaotustest, siis paljud kaotused on tingitud mulluse börsimulli lõhkemiset.

Tuleb vaadata, kui professionaalsed on inimesed, kellele raha paigutamine on usaldatud. Läänes töötavad selle peal profid ja ka nemad lähevad alt. Küsimus on selles, kui suuri riske teatud haridustaseme ja oskustega inimesed võtta võivad.

Eestis väidetakse liiga sageli, et seaduses on auk sees, ent asi on seaduse rakendajas, tema oskustes seadust kasutada.