Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Õige ja õiglase põhimõte vangub

09. november 1998, 00:00

Kaasaegne raamatupidamine on sätestanud oma tööpõhimõtteks alusvara õige ja õiglase (true and fair) kajastamise. Midagi pole öelda -- rahvusvahelise raamatupidamisstandardi põhimõte on omamoodi täiuslik. Seaduste järgi õigele on lisatud ka terve mõistuse või ühiskondliku arvamuse kohaselt õiglane. Kuivavõitu accounting'usse on juurde tulnud umbes midagi niisugust nagu inimese õiglustunne.

Kas raamatupidamine ikka tõesti heas korras on, peab lõpuks üle vaatama ja kinnitama audiitor. Temale on antud õigus kuulutada niiöelda viimase instantsi tõtt. See audiitori raamatupidamislikult ja ühiskondlikult lugupeetud töö hakkab viimasel ajal kriitikat pälvima. Kui on ennast asetatud finantstõe seisukohalt ülemuslikuks, siis tuleb ilmutada suurt vastutustunnet. Tundub, et suuremat kui praegu.

Pooleks finantsskandaalide endi ja pooleks audiitorluse tõttu on ühiskondlik õiglustunne hoopiski rikutud. Kõiki panku on kõrgel tasemel auditeeritud: Hoiupank, Maapank, EVEA Pank, Forekspank. Need on esimesena meelde tulnud pangad, kes on ennast vabatahtlikult sisse mässinud ja ikka hea auditi kätte saanud.

Nimetatud pangamaastikult kadunud finantsteenindajad olid enamikul juhtudel laitmatu reputatsiooniga, kuna audiitorid olid andnud omapoolse heakskiidu õige ja õiglase kohta. Nüüd võib loetellu lisada veel omandireformi ühe alussamba -- Hüvitusfondi. Kes oleks võinud seda arvata? Toetudes audiitorite arvamusele igatahes mitte.

Õiglase põhimõte jääb eespool toodud kontekstis arusaamatuks. Auditeerimisest ei lähe mööda palju aega, kui materialiseeruvad hiiglakahjumiga tehingud, kusjuures tehinguid on alustatud juba enne auditit. Terve (talupoja)mõistus ütleb, et kui piima hind on langenud, siis ei tõsta seda ei forvardid ega repod, pinguta, kuidas tahad. Aga juhatused ja nõukogud pingutustest ei loobu. Kas ei ole tegemist hoopiski väikeaktsionäridele puru silmaajamisega, kahjumi peitmise seadustamisega, mis tuleneb audiitorite tegevusest või tegevusetusest?

Õiglustunne ütleb, et kuigi muusika eest on korralikult makstud, ei tohiks kolm korda järjest tu??i mängida. Praktikas tundub see siiski olevat nii. Audiitorid ei soovi probleeme tõstatada, kuidas muidu tulevad märkusteta auditid.

Veidi meelevaldseid paralleele tõmmates tuleb välja, et audiitorid on muutunud pankurite, fondihaldurite jne advokaatideks -- nendeks, kes on kutsutud leidma süüaluse jaoks pehmendavaid asjaolusid.

Teist varianti -- et audiitorid ei saa aru, mis toimub, ja neid kasutatakse lihtsalt ära -- ma millegipärast ei usu. Tegemist on ikkagi rahvusvahelise kooliga meestega (ja naistega), keda ei tohiks rivist välja lüüa ei repod, forvardid, optsioonid ega muud bilansivälised kohustused. Kui siiski löövad, tuleb kiiresti võtta järeleaitamistunde. Eesti aeg ei oota.

Kui audiitorid ei saa enda kätte kõiki algdokumente, on neil võimalus lõpphinnangus «mitte oma arvamust avaldada». See on rahvusvahelises praktikas vägagi karm hinnang ning vihjab kaunis üheselt, millega on tegemist.

(Usaldus)kriisist ülesaamisel mõjuks hästi, kui audiitorid tasakaalustaksid oma advokaadiseisust mõnede prokuröritöö aspektidega. Kui ikka asjad ei klapi õige ja õiglase põhimõttega, siis teha nii mitu märkust, kui mitu puudust on. Kuni kõige karmima hinnanguni välja: audiitor ei kinnita bilanssi. Luua sellega nii-öelda pretsedent. Võib muidugi juhtuda, et tulevikus sellelt audiitorilt auditit rohkem ei tellita. Ent kui auditeerimine on nõue ja ka järgmiselt audiitorilt tuleb sama hinnang, hakkavad asjad ehk paremuse, st õige ja õiglase poole liikuma.


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing