Balti rahaturud kiratsevad ühtviisi

Esimest korda pärast Eesti, Läti ja Leedu väljumist rublatsoonist on kõigis kolmes riigis olukord mõneti sarnane.

Varem oli tavaliselt nii, et sündmused, olgu need siis majanduses või poliitilises elus, toimusid kõigepealt Eestis, seejärel mõningase hilinemisega Lätis ja kõige viimasena Leedus. Näiteks rahareform -- algas see Eestist, kuu aja pärast viidi reform läbi Lätis ja neli kuud hiljem toimus see Leedus. Panganduskriis haaras Eestit kaks ja pool aastat varem kui Lätit ja Lätist omakorda pool aastat hiljem raputas kriis Leedut. Tervenemine kriisist käis täpselt sama rada pidi.

Praegune majandussurutis on kolm riiki seadnud sarnastesse oludesse. Oma mõju avaldab see, et nad loetakse arenevate turgude hulka, mille suhtes usaldus kahaneb pidevalt.

Baltimaadesse pole välisraha vool siiski peatunud (Rootsi pankade tung Baltikumi, soomlaste ja rootslaste suurinvesteering Leedu Telekomi, räägitakse võimalikust miljardiinvesteeringust tselluloositehase rajamiseks jne).

Normaalsetes oludes oleks välisraha juurdevool elavdanud kogu majandust, Vilniuse börs aga positiivsest uudisest hoolimata ei liigahtanudki. Tallinna börsil käisid aktsiahinnad korraks üleval, kui Rootsi pangad Hansapanga pärast võistlesid, ent seejärel kukkusid taas. Lähima aasta jooksul pole börside elavnemist oodata.

Tallinn peab börside ühendamise plaane, ent idee õnnestumine on küsitav -- Balti koostöö, nagu elu on näidanud, tuleb kõne alla üksnes siis, kui eksisteerib mingi väline, kõiki kolme ähvardav oht ja eelkõige idast. Tegelikust koostööst räägib see, et Läti ähvardas naabreid mõne toidukauba sisseveo piiramisega, või Via Baltica, millest on peaaegu naljanumber saanud. Teatud mõttes on koostöö see, kui näiteks Eesti pank ostab Läti panga, aga vaevalt lätlased seda koostööks peavad. Igaüks kolmest tahab olla Balti riik number üks ja see on määrav.

Balti riikide rahaturgudel valitsevad samalaadsed suundumused: nominaalsed intressimäärad klientidele on kerkinud 20--23protsendini. Lisaks sellele aeglustub ka inflatsioonitempo. See pole üksnes Baltimaadele omane -- inflatsioon on paljudes riikides alla 10%. Prognoositakse, et aasta jooksul võib see vajuda 5 protsendini. Madal inflatsioon võiks kõiki rõõmustada, kui intressid poleks praegu nii kõrged (reaalsed protsendimäärad jäävad 13--15% vahele), seda aga loetakse läänes hukutavaks. Mõni võib väita, et pole hullu midagi -- kuue aasta eest oli intress 100%. Ent siis oli ka infratsioon 200% piirimail.

Mõni aeg tagasi oli veel võimalik saada krediiti kroonides paariks aastaks ja pikemakski tähtajaks. Pisut raskem oli krediidi saamine Lätis, Leedus pole see kunagi lihtne olnud. Praegu on krediiditurg peaaegu haihtunud. Paljud investorid üritavad tagalat kindlustada.Vähest võimalust pakuvad tulevikutehingud, aga needki ei aita enam kuigivõrd. See annab märku likviiduse puudumisest turul, teisalt ohust kohaliku valuuta tulevikule.

Üks suur erinevus kolme riigi vahel siiski on. Kummalisel kombel suletakse panku vaid Eestis. Eesti Pank on kinni pannud kolm ja pool (Foreks)panka. Eestis seega tunnistatakse, et kõik pole parimas korras. Lätis sulges ukse üks keskmine ja üks väikepank, aga Lätis oli 30 panka. Leedus töötavad kõik pangad edasi, üksteist usaldamata. Sealne pankadevaheline rahaturg on lühiajaline, kuni nädal.

Oma rahakursi võimalikku muutmisse suhtuvad leedulased väga rahulikult, erinevalt eestlastest, kellele see teema on väga õrn. Leedus on kaks aastat räägitud, et midagi on tulemas. Lätis on lati kursi eest kõvasti väljas keskpank, aga lihtne lätlane lati kurssi ei tea. Kõigis kolmes riigis peetakse võimaliku devalveerimise üle debatte ja kõik väitlejad on veendunud, et otsus -- devalveerida või mitte -- sõltub täielikult nende tahtest. Ent ka turg võib sundida seniselt kursilt kõrvale astuma. Lähim näide on Rootsi aastast 1992.