Pane muudkui lamajale pasunasse

Pealkirja võiks soovitada vanasõna «maaslamajat ei lööda» kaasajastusena. Tõepoolest, see lamaja löömine on praeguste teadmiste ja tehnika juures eriti efektne, ja mitte ainult kinos, ka kvaliteetajalehes, eriti Äripäevas.

Eriti meeldiv on surnule jalaga panna, sest sellest ei tule pärast enam kindla peale mingit jama, aga efekt missugune.

Tõhus on ka kohtu all olevale, seega juba lamavale isikule veel mõne kättejuhtuva kiviga virutada, ehk saab sellega isegi omalt poolt ka kohtunikele natuke julgust juurde anda. Nii tegi näiteks Äripäev teisipäeval oma arvamusleheküljel Siim Kallasega (Janno Reiljani kommentaar «Laarilik lagede lammutamine»). Ega siis kohtualune enam tagasi visata tohi.

Ühiskonnas teatud mõttes lamavateks tuleb pidada ka näiteks presidente ja teisi sellel tasemel olevaid isikuid, sest sellistelt positsioonidelt ei luba hea toon ja asutuse au enam igasuguse «väänamise» peale hakata reageerima.

Seda võimalust jälle on Äripäev samas leidlikult ära kasutanud, väites, et «Vahur Kraft pole senini avalikustanud, mitukümmend miljonit krooni nad keskpangast selle võlanõude varjus välja kantisid».

Lihtsalt keskpanga reputatsiooni säilitamine ei võimalda siin jälle mingit kontrapasunat kasutada.

Lamajateks võib ühiskonnas nimetada ka veel neid, kes lihtsalt oma nooruse tõttu pole veel küpsed nii professionaalselt kui ka sotsiaalselt püsti tõusma. Ka nemad on sobivad pasunasse panekuks. Nii loemegi Äripäeva esiküljelt 05.11.98 ületolliste rasvatähtedega, et «Mölder mängis fondi maha». Jälle täiesti turvaline pläudi, sest kindla peale noor kogemusteta ja ka vastava hariduseta inimene ei saa aru saamagi, kuidas see äpardus sügavamalt võttes juhtus ja miks mõni hallipäine ka silma peal ei hoidnud, ja seda vähem on noor püüdlik inimene suuteline julmalt vastu astuma.