Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Milles seisneb tehing meediaga?

Ivo Rull 20. november 1998, 00:00

Suhtekorraldajana mul tegelikult ei sobi taolist ajakirjanike mundriau hoidmist osatada. Peetakse meil ju kurvastavalt sageli suhtekorraldajaid moosisteks ajakirjanike ärarääkijateks stiilis kuidas anda intervjuud ja võita sõpru. Kuna aga minult on mitmetes seltskondades aeg-ajalt päritud, palju tuleb ajakirjanikele eetrisse või trükki pääsemise eest maksta, luban endale siiski mõned kommentaarid.

Olen hoolimata kõikvõimalikest juttudest ajakirjanike äraostmisest kas otseselt raha või hüvedega (reisid, kingitused) siiski veendunud, et valdav osa meie ajakirjanikest ei osale sellel odaval väljamüügil. Nagu ka vähegi soliidsed suhtekorraldajad ei paku kliendile teenust ? la artikkel Äripäevas. Küllap on mõlemal poolel ka vastupidiseid juhtumeid, kuid nende avastamise ja avalikustamise jätan suurima rõõmuga uurivatele ajakirjanikele.

Kuidas siis ikkagi saada eetrisse või trükki oma firmast positiivne stoori, ilma et peaks reporterile 6000 krooni pistma? Selleks on eekätt vaja mõista ajakirjanike põhilisi rollihuve ning teada peamisi töömeetodeid. Huvid on eri ajakirjanikel mõistagi erinevad -- üht huvitab magamistoas, teist jällegi tagatoas toimuv. Kolmas piirdub tuulekotta kogunenud pahna kirjeldamisega. Kuid erinevates meediakanalites töötavate ajakirjanike põhiline ühishuvi on olla omas ampluaas infoliider (eeskätt tuleb «ära teha» konkureerivale meediakanalile). Avaldada esimesena sensatsioonilisi fakte ning tuua avalikkuse ette varjatud sobinguid -- nende töövõitude nimel on press pea alati valmis ühele konflikti osapoolele lahkelt oma pinda pakkuma.

Ettevõtjad peaks teadma, et uuriva ajakirjanduse üks enamlevinud pritsiip on koostöö infoallikatega. Pisut lihtsustatult kirjeldades tähendab see, et tõeliselt väärtusliku vihje või konfidentsiaalse informatsiooni lekitamise eest on ajakirjanik valmis «anonüümseks jääda soovinud juhatuse liikme» või «valitsusele lähedalseisva hästiinformeeritud ametniku» vastutasuks tegema oma infoallikale võimaluste piires promo. Näiteks avaldama oma väljaande nädalalisas tema intervjuu ühes kolmeveerulise fotoga või siis kutsuma ta oma juhitavasse telesaatesse. Seega on teatud eesmärkidel võimalik ajakirjanikku n-ö ära osta, pakkudes talle kas eksklusiivset või avalikustamisele mitte kuuluvat informatsiooni. Ja ei pea just eriline jesuiit olema, tegemaks seda nõnda, et oma ärihuvid sellest ei kannataks.

Kahe rivaalitseva suurkontserni loodud jõuväljad meie meediamaastikul tekitavad avalikkusega suhtlemisel nii lisaohte kui lisavõimalusi. Hiljuti kurtis mulle ühe erakonna juhtpoliitik, et nende pressitalitus püüab oma liikmete kommentaaride avaldamisel rangelt jälgida, et need ilmuksid vaheldumisi ja võrdses mahus kahes konkureerivas päevalehes. Sest kogemused on näidanud, et niipea kui erakond pääseb liialt sageli esinema ainult ühte neist, avab teine päevaleht nende suunas kriitikatule. Usun ka, et need poliitikud, kes on osalenud oma imagoga mõne päevalehe reklaamikampaanias, enam seda viga ei tee.

Teisalt pakub meie meediakontsernide vaheline kohati suisa irratsionaalne vastasseis lisavõimalusi ühe poole kriitika alla sattunutele. Kõige värskem näide on siin TV 1, kes alates suvest on olnud Meediakorbi väljaannete reporterite sihikul. Samas on Eesti Meedia väljaanded kajastanud TV 1 tegevust hoopis positiivsemalt. Ja kui nüüd vaadata, kus reklaamib TV 1s oma uusi saatesarju, siis pole siin ju midagi imestada.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 08:57
Otsi:

Ava täpsem otsing