Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas punapassiga või punapassita?
Oma ajaloo ja asendi tõttu on Soome kogu aeg olnud kääbuse ja väikevenna rollis. Kääbus Venemaa suhtes, kes sõjajärgseid Soomele soodsaid majanduslepinguid täiendas finlandiseerimispoliitikaga, mida lihtsamalt võiks nimetada ka ära-mujale-vaata- ehk mitteühinemispoliitikaks, ja väikevend Rootsi suhtes, kes pärast poliitilise domineerimise lõppemist oli säilitanud tugeva mõju Soome majanduses. Näiteks 1992. aastal, mil Soome valis kaitseväele sõjalennukeid, hoiatas Rootsi suurärimees Peter Wallenberg eravestluses tollast Soome kaitseministrit Elisabeth Rehni, et kui Soome ei vali Rootsi JAS Gripenit, siis «oleme sunnitud kaaluma oma investeeringute Soomest väljatõmbamist».
Euroopa Liidus oldud nelja aastaga on Soome suutnud neis rollides tõusta partnerite tasemele. Sest ELis Põhja mõõtme läbisurumine võimaldab Soomel jätkata Venemaaga suuremahulist majanduskoostööd ja samal ajal julgemalt piiluda NATO poole. Teiseks on Euroopa rahaliitu minek, mille Rootsi maha magas, andnud Soomele ja margale tugevama positsiooni ja lubanud tal selja pöörata Stockholmi domineeritavale Põhjala börsikoostööle.
Iseseisev Eesti on praegu täpselt samasuguses kääbuse ja väikevenna rollis, kusjuures vadereid on märksa rohkem. Küll soovitab Venemaa kommunistide liider Gennadi Zjuganov Eestil finlandiseeruda, küll teavad OSCE komissar Max van der Stoel ja USA analüütik Paul Goble paremini, missugune peab olema Eesti kodakondsusseadus, küll laidab Rootsi pangaguru Bo Kragh eestlaste suhtumist «pühasse lehma» ehk krooni püsikurssi.
Kui veel aasta tagasi tundus, et kiiret edu saavutanud Eesti pangad ja teised firmad suudavad ekspansiooniga Lätti ja Leetu seal olulist positsiooni haarata, siis nüüd on rootslased selle illusiooni purustanud. Seejuures näeb koonderakondlane Toomas Alatalu viikingite Balti-aktiivsuse taga USA, Taani ja Rootsi koordineeritud tegevust. Kui selle kaugem eesmärk on sillutada Baltimaadele koos Rootsi ja Soomega teed NATOsse, siis on see tõenäoline. Aga kui Alatalu arvab, et Eesti suurem integreerumine Põhjalaga seaks meid väikevenna rolli, siis selles oleme juba ammu. Tähtsam on Soome eeskuju varal, majanduslikult tugevnedes ja punapassi abiga osata sealt edaspidi välja tulla.