Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kriminaalhooldus ei tohi katkeda
Vägisi kangastub paralleel Iisraeli ja Palestiina rahuläbirääkimiste vaevalisest kulgemisest. Niipea kui tekib «oht», et lepitakse milleski konkreetses kokku, võtavad ekstremistid, kas siis ühelt või teiselt poolt, ette terroriakti ja paiskavad läbirääkimised alguspunkti tagasi.
Eesti puhul, tõsi küll, vaevalt et niisugust sihipärast tegutsemist oli, kuid tulemus on sama.
Sihipärane karistuspoliitika peab lähtuma teesist, et karmimad karistused kahjuks ei likvideeri kuritegevust, kindel pole seegi, kas need vähendavad seda. Nimetatud tees on õigsuse kontrollile vastu pidanud aastasadu, ühiskonnakorrast hoolimata.
Mida karmimate karistustega saavutatakse, on see, et ka kurjategijad muutuvad karmimaks -- vahet pole, kas eluaegne vangistus mõistetakse avaliku varguse või tapmise eest.
See objektiivne asjaolu ei pruugi meeldida neile, kes loodavad ainult kohtusaali ja vangla abiga kuritegevusele piiri panna.
Mis puutub surmanuhtluse kaotamisse, siis tõenäoliselt on see aja nõue.
Ma ei paneks üleliia suuri lootusi ennetustööle, kui jutt käib rasketest isikuvastastest kuritegudest. Heaoluühiskond Belgia oli hiljuti tunnistajaks mõistusevastastele kuritegudele laste vastu. Ent ennetustöö, profülaktika, aitab ära hoida olme- ja tänavakuritegevust, vargusi, huligaansusi -- kui politseipatrulle on rohkem väljas, on tänaval ikkagi kindlam. Laiem selgitustöö võib vilja kanda, vältimaks ka pettuste, kelmuste, väljapressimiste jne ohvriks langemast.
Reaalsed nihked paremusele saavad tulla ainult kuritegude kõrgema avastusprotsendi näol. Selle nimel tasub töötada. Kui sindrinahad alati kinni võetakse, ja nad teavad seda ka ise, on see kõige tõhusam abinõu kuritegevuse pidurdamiseks. Sellest parem vahend nii teoorias kui praktikas puudub. Ses mõttes on kahetsusväärne, kui politsei palgatõus nihkub edasi. USAs teenib politseinik raske töö kohta head palka, oma 50 000 dollarit aastas. Eestis seevastu on kuulda nurinat, et milleks pätte püüda, kui kohus seaduste puudulikkuse tõttu või vanglate amet nad niikuinii lahti lasevad.
Kinnipeetaval võiks ennetähtaegse vabastamise näol olla siiski väike stiimul, et eeskujulikult käituda. Muidu jällegi vahet poleks -- käitu, kuidas tahad, ikka istud lõpuni välja. Kui on võimalus kasvõi veidi midagi paremusele pöörata, tuleks sellest ehk kinni võtta. Piitsa kõrval võiks ka väike präänik olla.
Täielikult seadustiku puudujäägiks pean aga seda, et mingi juriidiline formaalsus võib takistada kergema kuriteo sooritanu ennetähtaegset vabastamist, kuid ei takista raske isikuvastase kuriteo sooritanu vabastamist. Puudulikud seadused ei luba näiteks finantskuritegevust tõhusalt menetleda.
Neid, keda enne tähtaega vabastada, tuleks valida erilise hoolikusega. On kinnipeetavaid, kes vabaduses endaga üldse hakkama ei saa, kuna keskkond on täiesti võõras. Vanglas on kodanikul oma koht, ta on osa hierarhiast, aga vabaduses pole ta mitte keegi. Ühesõnaga, neid, kel on vajadus trellide taha tagasi pöörduda, ei tohiks enne tähtaega vabastada. Võib-olla on olemas psühholoogilised testid, et juhuse osa selles ruletis minimeerida.
Eestis on 4300 kinnipeetavat. Neid täielikult ülejäänud ühiskonnast eraldada pole vist realistlik. Mingi aja pärast peavad osad neist meie hulka tagasi pöörduma. Seda üleminekut peabki kriminaalhooldus aitama siluda. Peame säilitama kuuma südant, aga külma pead.
Autor: Mati Feldmann