Maaelu ja põllumajandustootmine hääbub

Ühinenud Meiereid sulges tütarettevõtte Pärnu Topmilk ja töötuks tehti 180 pärnakat. Samuti ei maksta vallandatutele välja tööseaduse järgi ette nähtud neljakuulist koondamistasu.

Kahjuks pole olukord selline ainult Pärnus, vaid paljudes linnades ja alevites.

Paljudes valdades küünib kindla töökohata inimeste arv töövõimelisest elanikkonnast juba 40--50 protsendini. On selge, et lähiajal saadetakse sundpuhkusele või siis lõpetatakse töösuhe veel paljude linnainimestega.

Lausa karuteene meie piimatootjatele tegi Ühinenud Meiereid, ostes kümnete tuhandete tonnide viisi Lätist toorpiima ning Austraaliast, Uus-Meremaalt ja Euroopast liisunud võid. Toorpiima ümber arvestatuna osteti välismaalt kokku umbes sama palju, kui Eesti piimatootjad ise tootsid. Tuleb välja, et turgu oli piisavalt, sama palju kui nõukogude ajal, ainult et teenitud raha ei jõudnud maarahvani. Suure osa rahast viisid aktsionärid välismaale ja miljonid seisavad luksautode, kaatrite ja jahtide all.

KMÜ valitsus ei ole suutnud (või tahtnud?) põllumajandusprobleeme lahendada. Piisavat tähelepanu ei ole pööratud tööhõive suurendamisele ja tööpuuduse likvideerimisele, abi ei ole saanud eestimaise kauba eksportijad. Põllumajanduses puudub tõhus investeerimis- ja interventsioonipoliitika.

Eesti peamisteks looduslikeks ressurssideks, millele saame rajada riigi majandustegevuse, on Eesti viljakas muld, mets ja kalaveed. Natukene on ka maavarasid, mis varsti otsa saavad. Läikivast klaasist pangahooned ja ärimeeste uhked bürood ei tooda meie rahvale materiaalseid väärtusi. Pigem on need meie töörahva arvel ja kulul funktsioneerivad asutused.

Pole õige süüdistada aktsiaseltsidest piima- ja lihakombinaate. Ei ole aktsionäride asi seista selle eest, et Eesti jääks rahvusriigina püsima, et säiliks eesti rahvas ning omamaine tootmine, et maa- ja linnarahval oleks piisavalt tööd. Need on riigi probleemid.

Kui riik soosib endiselt järjest enam monopoliseeruvaid kapitaliühinguid ega tee midagi kõlvatu konkurentsi tõkestamiseks ning omamaise majanduse säilitamiseks, siis tuleb tal vastutada ka kõikide tagajärgede eest. Seega on peasüü siiski riigil ja võimuloleval valitsusel.