Tselluloositehasest
saab Eesti kasu

Agu Remmelg 24. november 1998, 00:00

Praegu on Eesti saetööstus jõudnud sellisele tasemele, et suudab töödelda kogu saepalgi, mis moodustab Eestis lubatud aastasest raiemahust (7,8 miljonit tihumeetrit) ligikaudu ühe kolmandiku. Samas aga ülejäänud kaks kolmandikku Eesti puiduressursi aastasest juurdekasvust on sobiv ainult kas puitlaastplaadi või tselluloosi tootmiseks.

Kuna Eestis ei ole arvestatava mahuga tselluloosi- ega ka puitlaastplaaditootmist, moodustabki aastasest puiduekspordist ligi 1/3 paberipuu. Vääristamata puidu eksport on siiski vaid pool hädast -- koguseliselt teist niipalju Eestis kasvavast paberipuust jääb piltlikult öeldes metsadesse mädanema.

Puitlaastplaadi tootmise eeliseks on suhteliselt madalam investeeringuvajadus -- kaasaegne tehas maksab sõltuvalt valmistoodangu tüübist ja mahust umbes 800--1200 miljonit krooni. Tselluloositehasega võrreldes võib aga puudusena välja tuua madalama vääristusastme. Samuti oleks Eesti metsaressursi optimaalseks kasutamiseks vaja vähemalt kaheksat sarnast tehast. Kuna alles aasta eest avati Poolas kaasaegne MDF-puitlaastplaadi (Medium Density Fiberboard) tehas, on kahtlane, kas Euroopas täiendavalt kaheksale sarnasele tehasele turgu oleks.

Kaasaegse tselluloositehase eeliseks on eelkõige suur toorainevajadus (ca 3 miljonit tihumeetrit paberipuud aastas). Ka on tselluloositehase vääristusaste kõrgem -- valmistoodangu tonn ca 7000 krooni, selleks vajamineva tooraine hind ca 1500 krooni. Probleemiks on tselluloositööstuse rajamisel investeeringute maht (ca 12 miljardit krooni) ja tselluloosi tundlikkus maailmaturu hinna kõikumisele. Mõlemad tööstused kasutavad toorainena ka saetööstuse kõrvalproduktina saadavat saepuru ja laastu. Eesti tooraineressurssi arvestades ei ole välistatud mõlema tööstuse samaaegne rajamine.

Tselluloositehase mõju Eesti majandusele on kindlasti positiivne. Lisaks vajaminevale investeeringule, mis oleks samaväärne ca 2/3 kõikide seni Eestisse tehtud välisinvesteeringutega, annab tselluloositehas otseselt tööd 500-le ja kaudselt 5000 inimesele. Tehase ekspordimaht on täisvõimsusel töötamisel üle 4 miljardi krooni. Kui sellest maha arvata imporditud kemikaalide ja puidu osa, saaksime aastas vähendada jooksevkonto defitsiiti vähemalt 2 miljardi krooni võrra.

Võib-olla kõige suurem eelis, mille tselluloositootmine endaga riigile kaasa toob, on võimalus müüa ja vääristada enamus meie metsades kasvavat väärtuslikku tooraineressurssi kohapeal. Kindlasti on oluline, et suure tõenäosusega investeeritakse järgmises etapis juba paberitootmisesse, sest selliselt on võimalik saavutada veelgi suurem tootmise efektiivsus ja vähendada sõltuvust maailmaturu hindade kõikumisest.

Nagu on mündil kaks külge, nii on ka tselluloositehase rajamisel oma pahupool. Nimetatud investeering on Eesti majanduse mahuga võrreldes ülisuur ja tooks teostumise korral ka sõltuvuse -- kui tselluloosi hind on madalal, ei ole välistatud, et tehas ajutiselt seisatakse, mis omakorda mõjutaks puiduvarumist ja puiduturgu. Looduskeskkonnale kaasaegne tselluloositehas ohtu ei kujuta, sest selle tehnoloogia vastab Euroopa Liidu standarditele.

Eesti riigil on praegu kaks võimalust. Esiteks, võime jäädagi varustama Soomet, Rootsit ja Lätit paberipuuga, jättes halvemal juhul ka edaspidi osa meie väärtuslikust ressursist metsa mädanema.

Teiseks, võime püüda jõuda valitsuse tasemel selgele positsioonile ja defineerida vastavalt IFC (International Finance Corporation) soovitustele strateegilise tselluloosiinvestori sooduspakett, mida potentsiaalsetele investoritele üle maailma pakkuda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 08:57
Otsi:

Ava täpsem otsing