Kas oleme Vene kriisi mõju majandusele üle hinnanud?

Kuidas seda mõju mõõta? Me pole numbriliselt suutnud hinnata Vene kriisi mõju, et saaksime selle põhjal öelda, kas see on ülehinnatud või alahinnatud. Kardan aga, et selle poliitiline ja majanduspoliitiline tähtsus on küll liiga kõrgeks kruvitud. Sellele vastavalt on tekkinud ka ootused majanduspoliitilisteks sammudeks, mida riik võiks või peaks astuma.

Tegelikult on Vene kriis üks mitmest välismajandus-

tingimuste komponentidest, mis on halvenenud ja mõjutavad Eesti majandust. Terves maailmas on majanduskasv tõsiselt pidurdunud, paljud riigid vaatavad oma perspektiive allapoole ümber. Teine oluline tegur on näiteks see, et finantsturud on üsna kartlikuks muutunud arenevate turgude riskide suhtes: laenuressursid ja investeeringud, mis olid aasta tagasi Eestile üsna kergesti kättesaadavad, on täna väiksemaks kuivanud ja kallimad.

Eesti majanduse suurimad probleemid on jooksevkonto defitsiit ja liiga kiire laenukasv. Tagasilöögid välisnõudlusele aitavad aga natuke leevendada jooksevkonto defitsiidi probleeme.

Tegelikult ei oska Vene kriisi mõjusid täna mitte keegi hinnata. Pigem on need alahinnatud, sest Vene kriisi tegelikke mõjusid veel ei tea.

Kui objektiivne on TOP 500? See on kokku pandud 1997. aasta tulemuste põhjal. Pealegi, kust pärineb statistika, kas statistikaametist või ettevõtetest? Järgmine küsimus on, kas see info on olnud adekvaatne. Loomulikult on Pakterminali edu suuresti selles kinni, et Venes oli juba 1997 kriisinähte.

Tegelikult on Vene kriisi mõju meile hoopis suurem, kui oskame seda täna ükskõik millisest maksebilansist, ükskõik millise statistika järgi hinnata. Vene kriisi mõju ei ole mitte n-ö ühe ringi küsimus, vaid märksa laiem, ulatudes lõppkokkuvõttes välja iga maksumaksjani. Riigieelarves, olgu tulevas või ületulevas, tulevad need täiesti selgelt välja tulumaksu, sotsiaalmaksu jne alalaekumiste näol.

Suur hulk analüütikuid ei tea, mis ettevõtluses tegelikult toimub, pankade analüütikuil on infot rohkem. Julgen väita, et kui finantssektor ei tea midagi, siis valitsusringkonnad ei tea sedagi. Suheldes erinevatel tasemel riigiametnikega on mul jäänud tihtipeale selline arvamus, et ametnik saab asja tõsidusest alles siis aru, kui tal jääb ühel kuul äkki palk saamata.