Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas riik peab päästma Kiviteri?
Lühike vastus on muidugi see, et ei peaks. See on selles mõttes parim näide, et kui me põllumeestele leiame mingit maksumaksja raha, siis on kohe Kiviter ka järel. Ma arvan, et natukene kõrgem ma ei tea mille tase ei ole seni lubanud pöörduda riigi poole näiteks turismitegelastel, kellel on ka halva suve tulemusel midagi saamata jäänud.
Kiviterile lähemale minnes -- kogu põlevkivikeemia osa see üks süst ei päästa. On vaja teatud kontseptsioonid välja töötada, aga see ei tähenda mingite miljonite sissepumpamist kohe, et päästa mingisugune konkreetne kvartal, kuu või mis iganes.
See on hea, et riik ostab endale reservi kütteõli. Samas ei saa riik lõpmatult niimoodi käituda.
Ma loodan, et see on tõsiselt kaalutud otsus. Kui võrrelda teiste ettevõtetega -- ma ei tea, kas valitsus homme otsustaks osta riigireservi näiteks pehme voodipesu.
Otsus peaks olema väga hästi läbi kaalutud. Sellise süsteemi peale ei tohi ettevõtted elama jääda. Fakt on, et see ei vii elu edasi.
Kuna riik julgeolekuvaruks peab niikuinii midagi ostma, kas bensiini või kütteõli, siis see on riigi valida, kas toetada naftabisnist, bensiinibisnist või Kiviteri kütteõlibisnist.
Konkreetses situatsioonis, arvestades Eesti majandusraskusi Ida-Virumaal, toetan mina seda seisukohta, et Kiviterilt ostetakse põlevkiviõli.
Sotsiaalprogrammid on sotsiaaltoetusteks, kui me need inimesed suudame töö juures pidada, siis nad teenivad endale raha.
Ka pankrotivariant tuleb läbi arutada. Tundub, et mingil hetkel hakkab Kiviteri tehnoloogiline protsess jõudma sinnamaani, kus on raske arvata, et üle kevade ka selle kokkulepitud hinnaga 50 krooni tonn on võimalik Kiviteri elus hoida. Seda siis, kui õli hind maailmaturul jääb madalaks ja OPEC ei suuda kokkuleppeid leida selle tõstmiseks.
See 22 miljonit krooni on muidugi võimalus, mis annab hingetõmbeaega, aga igal juhul olen ma kindel selles, et sotsiaalplaanidega peame me niikuinii tegelema. Ka see maksab, aga valmis me peame igal juhul olema. Ma ei välista pankrotivõimalust.
On tarvis leida lahendus, kust on võimalik edasi minna. Ma olen ka selles suhtes optimist, et on teisi võimalusi õlitootmiseks, näiteks Kanada firma Suncor. On näha terve rida võimalikke arendusi, mis tahavad majanduslikku kalkulatsiooni. Praegune tehnoloogiline baas, millega Kiviter õli toodab, ei ole tõenäoliselt see, mida me väga kaua suudame vee peal hoida.