Kas uus Telekomi erastamise skeem on parim lahendus?

Selle käiguga muutub olukord selgemaks olemasolevate investorite ehk siis Sonera ja Telia suhtes. Olukord muutub selgemaks ka tulevase investori suhtes, kellele müüakse avatud aktsiaemissiooni käigus aktsiaid. Kokkuvõttes tulevad investeeringud nii praegu tegutsevatelt investoritelt pluss siis täiendav investor. Kuna situatsioon on nii palju selgem, võib see mõjutada ka müüdavate aktsiate hinna suurust. Investori seisukohast, on ta tegutsev või tulevane, on see positiivne.

Fakt on ka see, et kohalolevate investoritega tuleb hästi käituda. Ligi üks kolmandik investeeringutest tuleb niikuinii reinvesteeringute kaudu. Üks asi on müügihind ja teie on juurdetulevad investeeringud.

Ma ei näe siin midagi erilist ega halba. On mõned nüansid, st mitu taset Eesti telekommunikatsioonis üldse olema peab olema. Juriidiliselt on kaks -- Eesti Telefoni ja Eesti Mobiiltelefoni tase ning Telekomi tase. Selleks, et need ettevõtted töötaksid efektiivselt, peaks olema üks tase.

Muidugi, see, mis nad maksid 5-6 aastast tagasi, pole tänases mõistes palju. Leedus osteti 60% Telekomist üle 500 miljoni dollari eest.

Arvan, et see, mis tehti, tehti ära viis aastat tagasi. Ma ei välista, et riik oleks saanud rohkem raha, müües enamusaktsiad välismaal, aga see oleks viinud küllalt tõenäolise konfliktini eri tasemete vahel. Kui põhiinvestor oleks olnud Sonera ja Telia konkurent, ei näe ma selles midagi head neile ettevõtetele. Pole kindel, kas see oleks aidanud kaasa telefonivõrgu arengule Eestis.

Ma ei ole kunagi mõistnud kahe taseme mõtet. Kui oleks teisiti tehtud 5-6 aastat tagasi, poleks probleem päevakorral.

Ent ma ei ole nõus hinnanguga, et nad said aktsiad niisama. Valitsus ei ärastanud Telekomi. Üllatav on ehk vana otsuse muutmine.

Kas siin müümisest saab rääkida. Mäng on juba mängitud. Makstud vastuse printsiip -- otsus on makstud kinni, ainult ei makstud riigikassasse, vaid kindlasti peab see makstama kuskile mujale, sest see on nii brutaalselt erinev stsenaarium.

Kogu küsimus taandub sellele, kas riigil kui institutsioonil on süüdivus. Ta kinkis jämedalt 3 miljardit krooni lihtsalt ära. Tagajärg on hiigelmonopol. Kui omandisuhted olid läbi institutsionaalsete kehade lahus, siis see kõik tõstetakse peasse. Hiigelmonopoli jaoks menetletakse veel mingit telekommunikatsiooniseadust, mis peab selle võimu kindlustama aastani 2001. Äriplaanid kinnitati kuus aastat edasi ja tekib kahtlus, et see on monopolismi kinnistamine Eestis pikkadeks aastateks. Nii et jutt liberaliseerimisest ja harmoni-

seerimisest on nonsenss sellises valguses.

Kõige kurvem on maksumaksjana ja tavakodanikuna vaadates see, et riik on jäänud ilma hirmsast rahast.