Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Majanduspoliitika pole mänguasi

Vello Vensel 02. detsember 1998, 00:00

Seoses vaidlustega 1999. aasta riigieelarve ümber ning parlamendivalimiste ja juba hoogsalt alanud valimiskampaaniaga tasuks poliitikutel silmas pidada mitut olulist piirangut majanduspoliitiliste otsuste tegemisel, et mitte ise kriise tekitada.

Majanduspoliitika töötab kahe omavahel seotud valdkonna kaudu: pakkumise ja nõudmise tasakaal ning suhteliste hindadega seonduvad muutused. Oma eesmärkide saavutamiseks saab valitsus kasutada kolme instrumenti: fiskaalpoliitikat, st meetmeid avaliku sektori kulude või tulude baasi muutmiseks majandustegevuse stimuleerimiseks või vähendamiseks; rahapoliitikat, st meetmeid majanduse finantskeskkonna ja -tingimuste muutmiseks (rahapakkumise ja intressimäärade reguleerimine); vahetuskursipoliitikat, st tegevusi oma valuutale «õige» hinna määramisel.

Arvestada tuleb vähemalt kaht iseärasust, mis piiravad valitsuse majanduspoliitilisi otsuseid: tegemist on väikese liberaalse avatud majandusega ja valuuta-
komitee tüüpi fikseeritud vahetuskursiga rahasüsteemi-
ga. Seega langevad valitsuse aladest välja raha- ja vahetuskursipoliitika.

Ka Eesti Panga kompetentsi kuuluvad rahapoliitilised vahendid on valuutakomitee tingimustes napid: baasvaluuta (Saksa mark) suhtes fikseeritud vahetuskursi tagamine ning baasraha tagamine välisvaluutareservide ja kullaga. Keskpank ei saa täita viimase instantsi laenuandja funktsiooni kommerts-
pankade suhtes, laenata raha valitsusele ega vahetult mõjutada intressimäärasid (kujunevad turul) jne. Oma eesmärkide saavutamiseks saab keskpank kasutada pankadele kehtestatavaid regulatsioone.

Omad piirangud seab majanduspoliitilistele valikutele ka majanduse avatus, eeskätt kapitalikonto avatus, st kapitali täielik mobiilsus. Erinevalt suletud kapitali-
kontoga re?iimist on näiteks välistatud sellise arengustrateegia kujundamine, mis võib endaga kaasa tuua riigieelarve defitsiidi ning katseid finantseerida avaliku sektori paisutatud kulutusi ja investeeringuid sise- või välislaenude kaudu.

Katse populistlikel kaalutlustel läbi suruda ülepaisutatud riigieelarve on ohtlik majanduse arengule ning suure tõenäosusega võib see endaga kaasa tuua finantskriisi. Seetõttu on tervitatav esialgse riigieelarve kärpimine.

Kuni kodumaised reaalsed intressimäärad ületavad pikaajalist reaalset majanduskasvu ning välismaised reaalsed intressimäärad ületavad reaalset ekspordikasvu (majanduse seis on praegu selline), toob katse finantseerida avaliku sektori defitsiiti laenudega kaasa finantskriisi. Seda iseloomustaks krooni odavnemine (siit surve krooni devalveerimiseks), inflatsiooni kiirenemine, majanduskasvu pidurdumine ja tööhõive langus. Nende ilmingute ärahoidmise ainus tee on vältida avaliku sektori defitsiiti ja kehtestada kokkuhoiure?iim.

Mõned järeldused eelnevast:

1. avaliku sektori reformimine. Avaliku sektori mitmest rollist on olulisim majanduslik, st avalik sektor kui majandusarengu ja sellega seonduvate ümber-
korralduste mootor, mis tegutseb hoolikalt kavandata-
vate investeeringute ja kulutuste kaudu. Siit tuleneb erastamise ja maareformi kiire lõpetamise ning omavalitsuste rolli tugevdamise vajadus. Täpselt tuleb määratleda prioriteedid (siia ei tohi kuuluda mõne erasektori valdkonna toetamine, nt põllumajanduse ja panganduse kahjude hüvitamine);

2. fiskaalreformi teostamine. Märksõnadeks on avaliku sektori kulutuste analüüs ja kokkuhoid, maksude sissenõudmise efektiivsuse tõstmine, hoidumine inflatsiooniliste maksude, nt aktsiisimaksud, tõstmisest;

3. keskpanga iseseisvuse ja sõltumatuse tugevdamine. Erinevalt tavapärasest keskpangast peab keskpank valuutakomitee ja avatud kapitalikonto tingimustes olema poliitiliselt ja majanduslikult täielikult sõltumatu, et kontsentreeruda oma eesmärkide saavutamisele ning kontrollile kommertspanganduse ja finantsturgude üle.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 08:58
Otsi:

Ava täpsem otsing