Töötute liidu mõte väärib ellurakendamist

13. novembril ilmus Äripäevas artikkel «Topsisõbrad pommivad firmasid». Artiklis oli märgitud üheks topsisõbraks keegi Ilmar Tamm, kes töötuna teenib pettusega viinaraha. Õnnetuseks tekitas kirjutis ebameeldivusi ka mulle, sest kannan sama nime.

Korduvalt olen sunnitud seletama, et ma ei ole ikka «kaamel» ja et jutt käib juhuslikust nimekaimust. Oleme peaaegu ühevanused. Olude sunnil pidin ka mina registreerima end töötuks, olen samuti lahutatud, omasin mittetegutsevat äriühingut korteri aadressil jne. Pole aga tegelnud odekolonni või süütevedeliku joomise ega pettustega.

Olen töötanud meistrina, peainsenerina, kõrgkooli haldusprorektorina, ettevõtte direktorina, osalenud panga loomisel ja viimaseil aastail töötanud kaubanduses tegevjuhina, osaühingu osanikuna. Nii on ringkond, kellega olen lävinud, küllaltki suur. Kahjuks ei ole paljude inimestega aastaid kohtunud. Miks ei võinudki siis paljud mõelda, et järsku ongi siinkirjutaja artiklis mainitud Ilmar Tamm. Eks ole piinlik ulatada visiitkaart Ilmar Tamme nimega.

Paaril korral olen siiski ise jutu Äripäeva artiklile viinud. Töötades praegu firma müügijuhina, pean suhtlema inimestega, kes on kindlasti Äripäeva lugejaskond. Arvan, et minul see ebameeldiv juhtum siiski ununeb, kuid minu nimekaim on jalust maha löödud ja tõusta on tal juba raske.

Lugu temast pani mind mõtlema paljude asjade üle. Võrreldes suurte sulide, kelmide ning nende tegevusega, kes ei pea paljuks toppida oma taskud täis võõraste miljonitega, kes joovad vaid parimaid viskimarke ja suplevad mullivannides, on tema tegevus nagu piisk meres. Ent tal tekkis vähemalt idee luua töötute liit. Liit on väga vajalik, sest töötute arv aina kasvab ja töötud vajavad kaitset, sest nad ei ole jäänud töötuks vabatahtlikult.

Valitsus ei ole olukorra lahendamiseks suutnud midagi te-ha. Ei usu statistilisi andmeid, nagu oleks meil ainult ca 31 000 töötut. Kas keegi on uurinud, kui palju on meil peresid, kus ainukeseks toitjaks on naine, kes oskab vähemalt kas või õmmeldagi. Kui puudub raha, siis ei piisa ka kõige paremast tahtmisest alustada eraäriga, sest proovige selleks laenu saada mõnest pangast. Kui paljud üle 55aastased mehed leiavad töö riigiettevõttes või mõnes firmas? Olen kuulnud ühe noore ärimehe ütlust 50aastasele autojuhile, et viimase koht on Rahumäe kalmistul. Meie põlvkond on nagu äraaetud hobused, kes lõpuks maha tuleb lasta.

Tõelise töötute liidu korral oleks rikaste firmade moraalne kohus abistada sissetulekuta töötuid. Töötute teema on tõsine, seda peaks ajakirjandus rohkem valgustama.

Loodan, et minu nimekaim saab kõigest üle ja jätkab ausalt võitlust oma idee eest.