Riigi kriisieelarve

Janno Reiljan 03. detsember 1998, 00:00

Eesti on müstiline maa. Siin olevat kõik teisiti kui mujal -- võimalik, sest meil olev on ju meie endi tehtud. Meil kehtivat hoopis teistsugused ühiskonnaelu- ja majandusseadused kui teistes maades -- kahtlane, kuigi oleme eesrindlikest riikidest ühiskonnaelu arengus maha jäänud. Me ei peagi õppima arenenud riikide kogemustest -- võimatu, sest nad lahendasid ja lahendavad sageli sarnaseid probleeme. Tõenäolisem on siiski, et ainult paljude poliitikute vaimu nõtrus ja silmaringi piiratus, aga ka klikihuvide järgimine sunnib meid maailmakogemusele vett peale tõmbama.

Viimastel kuudel arendavad poliitiliselt pimedad tummadega aktiivset diskussiooni Eesti 1999. aasta eelarve suuruse üle. Eestit olevat opositsiooni arvates tabanud hirmus õnnetus: meil olevat kõik ilus pisike, aga tuleva aasta riigieelarve maht plaanitavat inetult suurena.

Hädakisasse tuleks suhtuda suure tähelepanuga, kui meie teed ja tänavad oleks ülemäära head, koolimajad liigilusad, haiglad laiutavalt luksuslikud, kohtumajad kohutavalt avarad jm avalike hüvede (turvalisuse) pakkumine enneolematult kõrgel tasemel. Paraku on opositsioon ka nende hüvede madala kvaliteedi tõttu valimiseelses masenduses ja nõuab valitsuselt kiireid abinõusid asja parandamiseks. Ilma rahata otsustava pöörde saavutamise võimalused opositsiooni ei huvita -- selle ime teoks tegemine on kogu maailmas valitsuse ülesandeks.

Kuna kõik objektiivsed asjaolud näitavad Eestis, et riigieelarvet oleks vaja oluliselt suurendada, kutsub opositsioon vastupidise tõestamiseks appi poliitilised hallutsinatsioonid. Riigieelarve olevat liiga suur, sest kõik märgid näitavad Eestis majanduskriisi saabumist. Tõesti, märke on enam kui küll ja maaelu ongi sügavas kriisis. Paraku on opositsioon sellest riigieelarve suuruse suhtes omapärase järelduse teinud -- vale ei saa öelda, sest riigile kahjutoovana võib riigieelarve vähendamine opositsioonipoliitikuile valimistel kasu tuua.

Arenenud riikides uuritakse majanduslanguse endeid suurima hoolega, aga hoopis teisel eesmärgil, kui opositsioon Eestis seda soovitab. Kriisitunnuste ilmnemisel suurendab riik eelarve kaudu oma aktiivsust, et aidata ettevõtetel ja majapidamistel kriisi vältida või seda kergemini üle elada. Igale ettevõttele eraldi võetuna ülejõukäivad ettevõtmised on sageli ületatavad ühiste jõupingutustega riigieelarve kaudu. 1979/1980. aasta naftahindade järsk tõus oleks pankrotistanud paljud arenenud riikide ettevõtted, kui valitsused oleks seda kriisi osavõtmatult pealt vaadanud. Valitsused võtsid aga laenu, keskpangad trükkisid koguni raha juurde (1980. a oli OECD maade keskmine inflatsioon 13%) ja kriis ületati suuremate kaotusteta. 1980. aastate keskpaigaks oli uut naftahindade taset arvestav ümberkujundusprotsess lõppenud ja riik võis tagasi tõmbuda (1986. aastal langes OECD maade keskmine inflatsioon 2,6 protsendini).

Eesti riigi võlakoorem on väga väike. See on ühelt poolt hea, kuigi teiselt poolt on meil arenenud riikidele vastav infrastruktuur välja ehitamata. See annaks valitsusele hea võimaluse kriisidele ja langustele aktiivse investeerimistegevusega ja investeeringuid toetava poliitikaga vastu astuda. Majanduslanguse peatamiseks või tõusu kiirendamiseks peaks suurendama riiklikke tellimusi infrastruktuuri arendamiseks. See kompenseeriks eraettevõtete tellimuste ning ostude viletsatest oludest tingitud vähenemise, kindlustaks inimesed tööga ja hoiaks võib-olla kriisi hoopiski ära. Nii ettevõtte kui ka riigi puhul kujutab perspektiivsete investeeringute seostamine vahetute eelarvetulude kõikumisega kõige rumalamat otsust. Katuse remontimiseks tuleb raha leida siis, kui see ähvardab läbi hakata jooksma.

Opositsioon soovitab hoopis riigil eelarveraha kokku hoida ja libaliberaalid selle veel välismaale saata, et riigi säästud ka pankade kaudu vahendatuna majandus-
käibesse ei jõuaks. Vaja olevat seda katuse läbijooksmisest (loe: majanduskriisist) tingitud kahjude korvamiseks. Riigi tellimuste vähenemine viib ebakindlasse konjunktuurifaasi jõudnud majanduse kindlalt kriisi. Seda soovib valimisedu saavutamiseks meie poliitiliselt ebaküps opositsioon.

Koalitsiooni küpsusaste pole sugugi suurem, sest ta läks riigieelarve vähendamise ohtliku mänguga kaasa. Kriisieelarve asemel saab Eesti 1999. aastaks majanduskriisi süvendava või koguni seda esile kutsuva eelarve.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 08:59
Otsi:

Ava täpsem otsing