Kas valimiskampaanias peaks vältima julgeoleku teemat?

Toetan presidendi seisukohta, ettepanek on õige. On valdkondi, milles loodetavasti oleme taasiseseisvumise ajast alates põhimõttelise kokkuleppe poliitiliste jõudude vahel ja ühiskonnas saavutanud. Julgeolekupoliitilised küsimused on ühed neist ja seetõttu oleksin mina isiklikult rõõmus koos härra presidendiga, kui tõepoolest need küsimused jääksid valimisvõitlusest välja.

Oleme pikka aega rõhutanud soovi ühineda NATO ja teiste struktuuridega ning ma peaksin isegi ootamatuks, kui korraga hakataks vaidlustama neid prioriteete.

Suure tõenäosusega julgeolekupoliitika ei saa valimiskampaania üheks põhiküsimuseks ja enamik erakondi jääb selles suhtes suhteliselt vaoshoituks ja üldsõnaliseks ka ilma üleskutseta. Seetõttu on presidendi kartused võib-olla liialt suured.

Mitmed majandus- ja sotsiaalküsimused on need, millele osutatakse valimiskampaanias põhitähelepanu.

Erakond, kel ei ole selget arusaama riigi julgeolekust, ei oma tõenäoliselt ettekujutust arenevast Eesti riigist ja tema positsioonist maailmas.

Julgeolek on vaieldamatult üks Eesti olulisemaid teemasid, aga usun, et julgeoleku üle vaielda valimiskampaania ajal pole mõistlik, see peaks olema kõigile selge. Põhiseisukohad peaksid olema erakondade valimisplatvormides kindlasti välja öeldud, aga seisukoht, et see ei peaks saama erakondade-

vahelise kemplemise objektiks, on igati õige.

See on hea, aga täitumatu soov. Me ei pääse debattidest valimiste eel, meil ei õnnestu teha nägu, et me neist asjadest ei räägi. Inimesed peavad asjade kohta oma arvamust avaldama, mitte et kuskil kabinetivaikuses tehakse otsused kaitse- ja välispoliitika kohta, mis pärast hämmingut tekitavad. Erakonnad ei pea oma poliitikast saladust tegema. Koonderakonna juhatus arutas presidendi kirja ja leidis, et Eesti peab kaitsekulusid suurendama tasemeni, mis võimaldab liituda kaitsealliansiga. Me ei ütle, et see peab olema 2% SKTst, kulutama peab otstarbekalt.

Ei peaks. Riigikaitsekomisjoni liikmena pean ma ainuõigeks seda, et kaitsekulutuste osa peab riigieelarves suurenema. Kui Eesti ei suuda eelarve suurendamisega näidata, et ta on nõus end ette valmistama rahvusvaheliseks ühinemiseks, siis me teeme suure vea.

Praegu on kaitsekulutusteks vaid 1,18% kogu-

toodangust, see on tagasiminek võrreldes eelmise aastaga. Me peame vähemalt ilmutama tahet, et me tõepoolest sellega tegeleme. See eeldab ka poliitilist kokkulepet -- vaidlustes selgub tõde. Aga vaidlema ei pea üksteise mahategemise nimel.