Eesti võist tehakse eurotorti

Eesti piimanduse keerulise olukorra lahendus peitub pikemas perspektiivis meie piimatoodete müügiturgudel. Kui Eesti tooteid on võimalik müüa, elavad hästi nii piimatootjad kui ka -töötlejad.

Euroopasse on Eesti toodangut võimalik müüa kahe põhiskeemi järgi. Teoreetiliselt võib sinna müüa kõike, makstes sadu protsente tollimaksu. Tegelikult käib Euroopa Liidu maadesse müük ainult nn eurokvootide alusel.

Põhilisteks müügiartikliteks, millele on kvoodid kehtestatud kõigile kolmele Balti riigile, on piima- ja lõssipulber, või ning juust. Selle euroaasta (1. juuli 1998 -- 30. juuni 1999) kvoodid on 3450 tonni piimapulbrit (Läti 2875 t, Leedu 4025 t), 1725 tonni võid (Läti 1035 t, Leedu 1380 t) ning 920 tonni juustu (Läti 1380 t, Leedu 1610 t).

Kvootide alusel müüdavale toodangule ELi maades kehtiv imporditollimäär on 20% tavatollist. Ülejäänud toodangule, mida soovime neisse maadesse müüa, kehtivad kõrged tollitariifid. Võrdluseks: aastas toodetakse Eestis kokku umbes 21 600 t lõssipulbrit, 12 500 t võid ning 10 000 t juustu, millest siseturul tarbitakse umbes 1% lõssipulbrit, 40% võid ja 30% juustu, kokku veidi üle kümnendiku toodangust. Ülejäänule tuleb leida turg väljaspool Eestit.

Kuidas toimub müük eurokvootide alusel? ELi peakontoris otsustavad ametnikud kvoodi suuruse (Baltimaade puhul arvestatakse ka elanike arvu). Kvoot avalikustatakse ja kõigil ELi toiduainete importijail on võimalus avaldada soovi ostmisel osalemiseks. Seejärel jagatakse kvoot pakkumisel osalenud firmade vahel võrdsetel alustel, pole tähtis, kui suur ja milline see firma on. Kui näiteks 1500 tonni või ostmiseks laekus avaldus 1500 firmalt, siis igaühel lubatakse osta 1 tonn võid. Meil seal midagi öelda ei ole. Tegelikkuses ostavad sellised väiksemate firmade kvoodipakkumised «üles» 4-5 suurfirmat, kes seejärel alustavad läbirääkimisi Eesti võitootjaga.

Hinna kujundamisel kehtivad eurokvoodi alusel müüdavatele toodetele oma skeemid. Kui näiteks maailmaturul on võikilo hind 2 dollarit, siis ELis on see 4 dollarit. Või eest ei saa me ka kvoodi alusel müües kunagi maksimumhinda, vaid umbes 2,5 dollarit.

Kokkuostjad langetavad hinda juba seetõttu, et Eesti või ei ole veel Euroopas tuntud-teatud. Isegi sakslasele või prantslasele peab tükk aega seletama, mis on Eesti, mis seal veel toodangust rääkida. Seetõttu läheb ka meie kvaliteetne või Euroopas ikka veel ümber-

töötamiseks kondiitritööstustesse jne. Keegi ei osta seda lauale panemiseks, leivale määritakse alati omamaist võid.

Kui europartner osutub ebaausaks, ei ütle ta, et tal on õigus kvoodi alusel osta, vaid pakub lihtsalt hinnaks 2,05 dollarit. Mõnigi piimatööstus on hiljem teada saanud, et tegelikult müüs kokkuostja odava Eesti või kvoodihinnaga edasi, pistes tasku kopsaka kasumi. Õnneks on aastate jooksul tekkinud meie suurematel piimatööstustel Euroopas suhteliselt stabiilsed ja kindlad partnerid.

Samad skeemid töötavad ELis ka lõssipulbri ja juustu puhul. Kvoot ei tee vahet, kas müüme head või kehvemat pulbrit, kas see läheb inim- või loomatoiduks. Kui Ühinenud Meiereide tütarettevõte Põlva Piim saab eurosertifikaadi, võib meie pulbrit kasutada ka inimtoiduks, paegu mitte, kuigi see on sama kvaliteetne kui Euroopas valmistatud pulber.

Kesk-Euroopasse müüki piiravad samuti kõrged inporditollid. Kuna meie toodangu omahind on Kesk-Euroopaga samal tasemel, siis sealsel turul oleme konkurentsivõimelised ainult nullimporditollide puhul. Isegi nende maadega, kellega meil on vabakaubanduslepingud, kehtivad toiduainete impordil endiselt üsna korralikud imporditollid, mis teevad meie toodangu seal 20--50% kallimaks.

Praegu on Eesti piimatoodangu müügi peamised võimalused siiski ainult kvoodi alusel müük ELi ning idaturule. Venemaal oleme me aga kõik võrdsed pakkujad.

Autor: Aivar Häelm