Euro suhtes äraootav

Samal ajal kui keskpangad ja juhtivad kommertspangad kinnitavad oma valmisolekut Euroopa ühisraha käibeletulekuks 1. jaanuaril 1999, pole ettevõtted ettevalmistuseks suurt midagi teinud.

Üks põhjus on kindlasti selles, et ükski piirkonna riik ei plaani Euroopa valuutaliiduga (EMU) ühineda enne Euroopa Liidu täisliikmeks saamist. Ka on euro käibeletulek Ida-Euroopa viimase kümnendi majanduslike ja poliitiliste muudatustega võrreldes suhteliselt tagasihoidlik muudatus.

Esimeses järjekorras tähendab see Saksa marga asendumist euroga Ida-Euroopa valuutade ankur-

valuutana. Pikemas perspektiivis kaaluvad peaaegu kõik riigid oma valuuta sidumist euroga, et valmistuda nii hilisemaks EMUga liitumiseks.

Analüütikute sõnul võib fikseeritud kursile üleminek tähendada ka teatud riski, kui arvestada Ida- ja Lääne-Euroopa erinevat inflatsioonitaset. Praegu on paljudes Ida-Euroopa riikides kasutusel libisev kurss, mis võimaldab valuutat inflatsiooni arvestades kontrollitult devalveerida.

Lisaks võib euro käibeletulek suurendada spekulatiivset huvi Kesk- ja Ida-Euroopa valuutade vastu. See sunnib suure jooksevkonto defitsiidiga riike oma puudujääki vähendama või suurendama selle katteks väliskapitali sissevoolu ja laenutegevust.

Ehkki lühiajaliselt võib euro mõnele riigile probleeme põhjustada, on see kaugemas perspektiivis kasulik ka Ida-Euroopale. Ühisvaluuta aitab eksportööridel tungida sügavamale ELi turule ning vähendada tehingukulusid eurotsooniga kauplemisel. Kasu toob ka ühtse kapitalituru väljakujunemine Ida-Euroopa vahetus naabruses.

Kokkuvõttes sõltub kasude-kahjude tasakaal euro edukusest. Kui see toob Lääne-Euroopas kaasa jõudsa majanduskasvu, loob see uusi võimalusi ka Ida-Euroopale. Kui euroga oodatud kasu ei kaasne ja sellest tuleb läänele vaid majanduslikke ja poliitilisi probleeme, ei jäta see mõjutamata ka Ida-Euroopat.

Autor: FT