Kas vabamajandus-tsooni kehtestamine on õigustatud?

Vabamajanduspiirkonda ei kehtestata teatavasti ühele juriidilisele isikule, vaid teatud alale.

Kui peetakse vajalikuks Sillamäele vabamajandustsoon kehtestada, siis on see kuidagi arusaadav.

Kui aga on kavas välja kuulutada vabamajandustsooniks juriidiline isik, Sillamäe vabrik Silmet, siis ma sellest aru ei saa. Räägitakse Silmeti maa-alast, mis tekitab küsimuse, miks ainult Silmet, miks ei võiks Silmeti kõrval olla ka teine ettevõte, mis võiks töötada samades tingimustes, kui ta tahab sinna investeerida.

See on päris üllatav idee. Kahtlen, kas see riigi seisukohast on ikka kõige õigem lahendus. Mina pooldaks sellise õiguse andmist mingile regioonile, kas linnale või ka suuremale piirkonnale, mitte ühele ettevõttele. See elavdaks kindlasti selle piirkonna majanduselu. Ma ei saa aga aru, et see piirkond oleks kuidagi väga erinev teistest Eesti valulistest piirkondadest, nagu näiteks Kohtla-Järve või Narva vms.

Kreenholmil on ka 82 hektarit maad, aga ma ei tuleks selle pealegi, et Kreenholm peaks endale eriõigusi taotlema.

Eesti kui riigi huvi on elavdada majandust ühes või teises piirkonnas, see on riigile vajalikum kui muretseda ühe eraettevõtte pärast.

Vabamajanduspiirkond kui selline on kindlasti Eesti majanduses edasiviiv jõud. Neli-viis aastat tagasi töötas tuleviku-uuringute instituut välja seaduseelnõu, mis reguleerinuks võimalikke loodavaid eripiirikondi. Ideed ja ideoloogiat ma igal juhul pooldan.

Iseküsimus on nüüd see, kas ikka, omamata valdkonda reguleerivaid akte, hakata kibekiiresti tegema eripiirkonda sellepärast, et Silmetil halvasti läheb. See lõhnab natuke korporatiivsuse või onupojapoliitika järgi. Nii et ma küll ei toeta seda mõtet, et just praegu ja Sillamäel eritsooni teha. Silmet Grupp oma 500 hektariga püüab leida selle ala väärtustamise ideed ja see kõlab grupihuviliselt. Lähenevad valimised teevad koonderakondliku valitsuse kiirustamise mõistetavaks.

Asusin seda mõtet toetama sellepärast, et Kirde-Eesti on kriisipiirkond. On selge, et seal on varjatud tööpuudus, põlevkivienergeetika nii või teisiti vabastab mõne aasta jooksul pooled töötajad. Kui me ei suuda tööpakkujaid sinna meelitada, siis tekib sügav depressioon, mis ei ole Eestile kindlasti kasuks.

Vabamajandustsooni asutamislepingus tuleb ette näha, millised on selle territooriumi valdaja õigused ja kohustused, ning anda opereerimisõigused ka teistele firmadele. On selge, et vabamajandustsooni ei saa kehtestada ühe kitsa rühma huvides. Põhimõtteliselt peaks see olema avatud ja teadaolevatel tingimustel peaks igaüks, kel on huve ja äriplaan, saama võimaluse seal tegutseda. Territooriumi on seal piisavalt.