Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Siseleht aitab lahendada firmasisese info ringluse probleeme
Organisatsiooni iga töötaja on äärmiselt oluline infokandja, kes peab oma kitsa eriala kõrval olema kursis ka ettevõtte arenguplaanide ja strateegiaga.
Firmades on hakatud üha enam pöörama tähelepanu töötajate arvamusele. Firmasisesed infokandjad on hea võimalus kajastada töötajate kommentaare firmas toimuva kohta, küsida nende arvamust.
Firma siseleht ei pea sisaldama ainult juhtkonna ideoloogiat, vaid laskma infol voolata alt üles ja ülevalt alla.
Pole tähtis, kui tihti, missugusel kujul ja kuidas organisatsioonis info ringlevus tagatakse. Peaasi, et iga töötaja mõistaks, et tema arvamus on oluline, teda usaldatakse nii headel kui halbadel aegadel. Seega on ettevõttesiseses suhtlemises kõige olulisem info ringlus, mis tagab firma tugevuse, arengu, hea imago ja kasumi.
Vaatleme organisatsiooni, kus on 100 töötajat. Üldjuhul suhtleb töötaja väljaspool tööd vähemalt kümne inimesega, need kümme omakorda veel kümnega jne. Oletame, et selles organisatsioonis tehakse otsuseid, millest töötajad kunagi midagi ei tea ja loevad alles leheveergudelt. Nad räägivad nendele kümnele: «Meie juhid on ainult selle peal väljas, et saada lehe esikaanele, ega nad otsuseid tehes ei mõtle, mis see organisatsioonile tegelikult kaasa toob.» Levib kuulujutt, et selles firmas on asjad väga halvasti, võeti vastu strateegiliselt organisatsiooni kahjustav otsus -- nad lähevad pankrotti.
Juhtkond võib turundusele, suhtekorraldusele palju aega ja raha kulutada, tulemused ei parane. Miks? Kusagil on midagi kahe silma vahele jäänud. Ühele olulisematest firma sihtgruppidest on info koos õigete kommen-
taaridega andmata jäänud.
Enamasti on meie ettevõtetes põhiliseks infokandjaks kujunenud organisatsiooni siseleht, elektrooniline post, Intranet.
Ameerikas on suurematel kompaniidel ka oma siseraadio ja -televisioon. Kuid tegelikult polegi kõige olulisem see, missuguste vahendite abil info edastatakse, vaid see, mida organisatsioon oma töötajatele edastab ja mis eesmärgil.
Seega, kui informatsioonikandja päev enne pankrotistumist kajastab häid majandustulemusi, on see mõttetu.
On tähtis, et töötajad teaksid, kui ettevõttel on mingil põhjusel majandusraskusi, ja rakendaksid kõiki oma võimeid, et asi hakkaks taas ülesmäge minema.
Eestis pole veel tänaseni välistatud juhud, et sekretär «parema puudusel» siselehe telefonivõtmise vaheajal kokku klopsib.
On loomulik, et kollektiiv, kus on kuni 30 töötajat, saab nõupidamiste käigus olulise info kõigile töötajatele edasi anda. Ning loomulikult oli, on ja jääb kõige efektiivsemaks suhtlemisviisiks näost näkku suhtlemine.
Samas on hämmastav, et ka Eesti suuremates organisatsioonides pannakse lehe toimetaja peale infokogumise disaini tegema, lehte paljundama jmt töid tegema. Tekibki küsimus, kas lehe toimetaja kogub infot ja töötajate kommentaare või täidab ainult marionetina tehnilise töötaja ülesandeid.
Autor: Piret Kütt