Slalomist sõitis kraavi

Tänaseni probleeme tekitav õnnetus juhtus väidetavalt selle aasta 22. märtsi õhtul Otepää--Sangaste tee 42. kilomeetril.

Otepäält Valga poole sõitva Toyota Landcruiseri juht, 20aastane Inge märkas kurvis vastu tulevat autot, mis oli tema sõidusuunas ja külglibisemises. Kokkupõrke vältimiseks sõitis ta teelt välja, vigastades 1996. aastal valmistatud autot oluliselt.

Väljasõidu põhjustanud Ford Mondeo peatus, selle juht, 31aastane Rain kutsus koos Toyota juhi ja tema kaassõitja, 30aastase Toomasega, välja politsei, kes sündmuskoha plaanile jäädvustas.

Ühiskindlustusele, kus Toyota kindlustatud oli, teatati juhtunust alles 26. märtsil, seega päev ettenähtust hiljem. Kindlustus keeldus üle 300 000kroonist kahju välja maksmast. Esiteks oli avalduse esitamise tähtaeg möödas, teiseks väitis sündmuskohaga tutvunud ekspert Andrus Reidi, et avarii ei saanud toimuda nii, nagu asjaosalised seda oma seletuskirjades näitavad.

Autot juhtinud Inge, kes polnud ei auto omanik ega tema volitatud esindaja, põhjendas avaldusega hilinemist terviserikkega.

Samas nähtub Otepää haigla andmetest, et Inga on küll arsti poole pöördunud, ent väitnud, et sai viga slaalomisõidul kukkudes.

Kuna Ühiskindlustus kahju hüvitamisest keeldus, pöördus auto omaniku, 30aastase Kristeli esindaja kaebusega Eesti liikluskindlustuse fondi poole.

Uurimise käigus tekkis õnnetuse toimumise suhtes mitmeid kahtlusi. Esiteks polnud kummagi sõiduki roolis omanikud. Teiseks oli Toyota Eestis arvele võetud vaid 2 päeva enne õnnetust. Kolmandaks ei klappinud õnnetuse kellaaeg: päästeameti andmetel said nad juhtunust teada kl 21.24, politseinik on sündmust kirjeldades märkinud selle toimumisajaks 21.50. Neljandaks selgus, et avarii tekitaja ning ohver polnud päris võõrad.

Kõik see lubas ka fondil väljamaksest keelduda. Auto omanikul on õigus otsus kohtus vaidlustada. Reeglina niisugustel juhtudel asi kohtuvaidluseni läinud pole.

Võin sajaprotsendiliselt öelda, et paigas, kus nii kannatanu, süüdlase kui politseiniku väitel õnnetus aset leidis, seda tegelikult ei toimunud.

Tõsi, puid oli vigastatud, kuid seda oli tehtud kirve ja saega, ilmselt kasutati ka nuga. Üks jämedamat sorti puu oli koguni pärit mujalt. Mitmeid puid oli mõjutatud vales suunas, lisaks polnud nende läheduses auto jälgi.

Suurem osa sündmuskohal olnud värvist ei pärinenud kannatada saanud autolt.

Kõigele lisaks ei saanud autol olevad vigastused tekkida tunnistaja kirjeldatud avarii tagajärjel.

Tegemist on ekslike andmete esitamisega sündmuse mehhanismi kohta, kinnitas uurimine, kuhu oli kaasatud mitu eksperti. Algelised võltsimisvõtted, nagu sündmuskoha muutmine sae, kirve, noa ja värviga, on kergesti äratuntavad. Sõiduki kasutajad on seda meetodit rakendanud nn tagavaravariandiga põhimõttel «ehk läheb läbi».Ei tohi aga unustada, et kindlustussüsteemid on õppinud eraldama terasid sõkaldest ja enamik pettusekatsetest on avastatud. Kahjuks on siiski autoomanikul nn häid sõpru, kes on nõus endale võtma süüdlase rolli ja aitama kastaneid tulest tuua.