Tauno Tiusanen ja teised tiusanenid

Ma ei käinud Hansapanga majanduskonverentsil ega tea, kas «tuntud Venemaa ekspert» soomlasest professor Tauno Tiusanen rääkis ja mõtles just nii, nagu võis lugeda näiteks 10. detsembri Äripäevast. Kuid see pole ka oluline. Käib ju kõikvõimalikke tiusanene Eesti asju selgitamas nii meil kui mujal lausa hulgi ja jae. Seda tavakohaselt steriilsetele, kohta, aega ja olusid eiravatele õpikutõdedele toetudes.

Kindlasti oleks tiusanenidel jooksevkonto defitsiidi või siis krooni ujutamise asjus õigus, kui Eestis oleks tegemist klassikalise, keskpanga valuutaintervent-

sioonidele toetuva fikseeritud kursiga vääringuga. Kahjuks on just asjaolu, et Eesti puhul on tegemist valuutanõukogu-laadse rahasüsteemiga, jäänud enamikul krooni välismaistel akadeemilistel seletajatel kahe silma vahele. Selle märkamist pole mõtet neilt oodatagi, sest majandusõpikutes räägitakse vaid harukordadel sellisest asjast nagu currency board (valuutakomitee) ja sedagi enamasti eelmise sajandi näitel.

Kui tiusanenid pole aru saanud, mille poolest erineb Eesti kroon klassikalisest fikseeritud kurssidega vääringust (näiteks Läti latist), siis tuleb neile kaasa tunda.

Otsida 1992. aasta Soome marga kukkumisele analoogiat tänases Eestis oleks vale. Ilmselt on Tauno Tiusanen unustanud selle, et marga hädad said suuresti alguse tema kodumaa altruistlikust ekspordist maksejõuetusse NSV Liitu, millest laekus üksnes võlanumbreid, mida kaeti koduste pangakrediitidega. Soome toonane imetletav ekspordi ja maksebilansi ülejääk oli fiktiivne. Miks Soome Pank püüdis viimase hingetõmbeni valuutainterventsioonidega tühjade (ja samamoodi fiktiivselt kallinenud -- valuutanõukogu korral poleks seda juhtunud) markade kurssi hoida, on iseküsimus.

Ka Venemaa probleemid pole seotud jooksevkontoga -- selle kroonilise ülejäägi juures polnuks seal küll nagu mingit põhjust rubla torust ujuma lasta. Probleemid olid mujal: riigil, kelle avalik sektor kulutas kolmandiku võrra rohkem kui teenis, polnud eelarve püramiidja finantseerimisskeemi kokkulangemise järel lihtsalt muud võimalust, kui oma kohustused rubla lahjendamisega laiali jagada.

Eestigi jaoks pole oht mitte niivõrd erasektori poolt genereeritavas jooksevkonto defitsiidis (Eesti-taolise ülimalt avatud väikese majanduse juures on see ainus finantskonto ülejäägi realiseerimise võimalus), vaid selles, et sissevoolavat välisraha ei kasutata tootlikult, st tulevast eksporti silmas pidades.

Erinevalt Soomest ja Venemaast on Eestil sisuliselt vaid üks omamaine tootmisressurss -- tööjõud, mille niigi madalat hinda annaks devalveerimise läbi tõepoolest alla lüüa. Loota aga krooni devalveerimise toel oma tööstustoodangu konkurentsivõimet tõsta on ülim naiivsus.

Oludes, kus kogu tehnoloogia imporditakse, ei loo devalveerimine Eestis juurde ühtki kaasaegset töökohta, küll toob endaga aga kaasa nihked ekspordi struktuuris madala töötlusastmega toodangu kasuks. Kui kellegi või millegi konkurentsivõime üldse devalveerimisega üldse kasvab, siis mõne kirvemehe ja Kadaka turu oma. Kui puudub huvi sisemaise säästmise vastu (mida jutud devalveerimisest üksnes kõigutavad) ja sisselaenatud välisraha kulutatakse luksusjahtidele ja/või Lexustele, ei päästa Eestit ei krooni devalveerimine ega ujutamine.

Kes haugub krooni devalveerimist, saab dollariseeru-

mise. Dollarit, marka või eurot ei õnnestu «kohaliku tööstuse» ekspordivõime suurendamiseks parimagi tahtmise juures devalveerida. Jumal tänatud, kuid sel juhul tuleb loobuda ka emissioonitulust, millest tänavu langeb riigi kauka osaks otseselt ca 120 miljonit krooni.

Hansapangale aga soovitus: järgmisel korral tasuks asjatundjaid otsida Argentiinast. Seal valuutanõukogule toetuvat peesot ei togita ega lasta togida.