Poliitika parandus

Janno Reiljan 22. detsember 1998, 00:00

Eesti on iseseisvusaja libaliberalistliku majanduspoliitika tõttu välismajanduslikult üha enam kiiva vajunud. Kursi fikseerimine ilma kapitalivoogusid tasakaalustavate (steriliseerivate) väärtpaberioperatsioonideta toidab valuutareservide kasvu teel inflatsiooni ja õõnestab avatud sektori rahvusvahelist konkurentsivõimet. Eksportkauba tootmiskulude kasv ja importkauba suhteline odavnemine siseturul halvendab maksebilansi jooksevkontot, mille defitsiit ulatub üle 10% SKP mahust (kõrgemaid tasemeid maailmas). Eesti netovälisvõlg on viimase 2,5 aastaga suurenenud 12,5 miljardi krooni võrra -- liiga palju SKP mahu kasvuga võrreldes. Eesti ettevõtlussektori netovälisvõlg jõudis 1998. aasta keskpaigaks ligi 25 miljardi Eesti kroonini. Ettevõtete lühiajaline netovälisvõlg ulatub 11,5 miljardi kroonini.

Odava välisrahaga nõrgendatud säästmismotivatsiooni on raske uuesti tekitada, sest laenude abil on tarbimise tase viidud reaalsissetulekute tasemega võrreldes liiga kõrgele.

Majanduse struktuuri moonutab välisriikide sisemajanduspoliitikast (subsiidiumid tootjatele) ja välismajanduspoliitikast (eksporditoetused) tulenev kõlvatu rahvusvaheline konkurents, mis Eestis on tasakaalutollidega neutraliseerimata.

Riigi välismajanduspoliitika eesmärgiks ei saa lõpmatuseni olla ühepoolne avatus ja passiivsus iga hinna eest, st triviaalne liberalism. Selline poliitika ähvardab Eestit demograafilise ja regionaalse taandarenguga, mis on jõudnud rahva tulevikku ähvardava piirini. Ühekülgselt väliskrediitidele tuginev majanduskasv ei kesta lõpmatuseni, kuid sisemise säästmiskalduvuse suurenemiseks pole seni loodud piisavalt võimalusi, tagatisi ja stiimuleid. Eesti peab rakendama välismajanduspoliitikat, mis taotleb konkurentsitingimuste võrdsust ja sisemaiste ressursside mobiliseerimist. Sellega säilitatakse Eestis konkurentsivõimeline tootmine.

Esmavajalikud abinõude kompleksid:

Tuleb tagada võrdsed konkurentsitingimused põllumajandusele ja toiduainetetööstusele (tasakaalutollide rakendamine subsideeritud impordile), mis parandab jooksevkonto saldot ja loob majandusliku aluse regionaalsele arengule. Tasakaalutollidest laekuv raha võimaldab vähendada kodumaise tootja maksukoormust ja koos impordi vähenemisega suurendab see töökohtade hulka.

Keskpangal tuleb õppida rakendama rahapoliitikat, mis tagaks üldise hindade stabiilsuse, mitte ainult vahetuskursi jäikuse. Krooni «ujutada» on juba hilja, sest hinnataseme tõus on selle juba kursiga vastavusse viinud. Nüüd on küsimus hinnataseme stabiliseerimises. Karta tuleb nii ekspordi konkurentsivõime selgroogu murdvat inflatsiooni kui ka likviidsuskriisiga ähvardavat deflatsiooni.

On tarvis luua tõhus riiklike tagatiste süsteem säästmise motiveerimiseks (positiivse reaalintressiga riikliku garantiiga pensionikindlustus, riiklik toetus eluasemelaenudele, hoiustajate julgeoleku tagamine pankades jms), mis vähendab vajadust iga hinna eest väliskrediite otsida ja loob ressursi võetud välislaenude teenindamiseks.

On tarvis välja töötada riiklikud programmid, mis toetaksid ettevõtete investeeringuid toodangu rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks -- lihtne tulumaksuvabastus toob üldriiklikult sisuliselt kahju. Ainult ekspordi ennakkasvu baasil saab välislaenud tagasi maksta ilma keskpanga valuutareservi vähenemiseta ja sellest tuleneva deflatsioonita.

Tuleb korrastada maksusüsteem, eelkõige maksustada tehingud offshore'idega, et vähendada Eestile lojaalse ja ausa ettevõtluse ning elanikkonna maksukoormust.

Kokkuvõtteks on Eesti majanduses vaja kaootiliste muutuste ajajärgust jõuda stabiilse arengu staadiumisse. Stabiilsuse tagamine on tsiviliseeritud riigi peamine ülesanne. Seda peetakse esmapilgul võib-olla liiga tagasihoidlikuks ja väheefektseks. Meedia tähelepanu pälvimiseks oleks nagu pidevalt vaja midagi lammutada, pühkida ja paljastada, igapäevase ülesehitava töö tunnustamist ei jõua poliitikud ära oodata. Ühiskonna ja majanduse areng sarnaneb aga maratonijooksuga -- kiirelt ette tormajad katkestavad või jõuavad kurnatuna viimastena fini?isse. Veelgi raskem on mõista, et majanduslikus arengus pole kunagi lõpujoont -- alati peab nii inimestel ning ettevõtetel kui ka riigil jätkuma soovi, värskust ja jõudu uute eesmärkide saavutamiseks.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:02
Otsi:

Ava täpsem otsing