Mahhinatsioonid

Ajaloost, ka meie omast, võib leida piisavalt näiteid sellest, kuidas lagunevad või lahkuvad valitsused hoolimatu kergemeelsusega või vastutustundetu erapoolikusega langetavad otsuseid olulistes küsimustes.

Teatud piirini on seda kõikjal talutud, kuid kuskil on piir, millest üle astuda ei tohi, ja kui ikkagi astutakse, siis pole kõrvalseisjal enam õigust vaikida.

Mõni aeg tagasi otsustas valitsus Eesti Telekomi erastamise ja jaanuari algul kuulutatakse see välja. Võimalik, et otsus erastada Telekom on õige, kuid kaheldavaks jääb, kuidas seda tehakse.

Meie telefonsidesüsteem koosneb tänaseni kolmest põhilülist: Telekomist, mis on holding-firma, kuulub tänaseni riigile ning mis omaette ei tähendaks midagi, kui talle ei kuuluks kaks vägagi olulist ettevõtet -- Eesti Telefon ja Eesti Mobiiltelefon, mille mõlema kontrollpakk kuulub jällegi riigile ning ülejäänud osa strateegilistele investoritele.

On täiesti arusaadav, et äriühingu sellise struktuuri juures on oluliseks kontroll holding'u üle. Kes kontrollib holding'ut, kontrollib kõike. Seega on mistahes suurele tegijale huvitavad holding'u aktsiad, nende kontrollpakk. Ülejäänu on vähetähtis ja odavam.

Eesti valitsus on aga oma Telekomi erastamiskavas hakkama saanud äriloogika seisukohast seletamatuga. Ta otsustas vahetada strateegiliselt tähtsad Telekomi aktsiad tema allettevõtete aktsiate vastu ja korraldab Telekomi erastamise asemel etenduse, kus alamõõdulistele finantsinvestoritele müüakse natuke Telekomi aktsiaid. Just parasjagu nii palju ja just sedamoodi, et keegi ei saaks seniste investorite -- Telia ja Sonera -- huve kahjustada. Midagi riik sellisest aktsiate müügist loomulikult saab, kuid on täiesti selge, et strateegiliste investorite puudumine, õigemini nende mängust kõrvaldamine valitsuse erastamiskava abil tähendab tunduvalt väiksemat tulu erastamisest, kui muidu oleks võinud loota.

Ega siis päris ilmaasjata juba mitu aastat pole riigile pakutud just sellist erastamiskava. Seni oli see aga ikka tagasilükkamist leidnud, sest sellist müügiviisi loeti riigile kahjulikuks.

Paistab aga, et ärimeeste visadus viib sihile ka kõige võimatumana tunduvate skeemide osas. Lihtsameelsetele võib ju vast väita, et ka praeguse skeemi juures on riik kõik läbi mõelnud ning senine strateegiline investor ei saa erastamise käigus omandada kontrollpakki, kuna tal on võimalik vahetatud aktsiatele juurde osta veel vaid paar protsenti aktsiaid.

Tõepoolest, mõni hetk pärast erastamist võib selline õnnelik olukord ka püsida. Tegelikkuses on aga üksnes aja küsimus, mil tänased investorid lisavad oma aktsiaportfellile veel kaks-kolm protsenti ning erastamine ongi nende jaoks vähemalt kümme korda soodsama hinnaga tehtud.

Telekomi erastamise küsimus on mitte ainult finantsiline, vaid ka eetiline. Me võime vaielda, kui palju, kas üks või kaks miljardit krooni oleks erastamisest rohkem laekunud, kui kõigil võimalikel ostjatel oleks õrngi lootus omandada strateegilist osalust Telekomis.

Eetilises plaanis aga ei ole millegi üle vaielda. Jääb üksnes küsida -- milliste firmade huvides praegune erastamisplaan välja on mõeldud?

Vastus kõlab nii: praegustele investoritele -- Teliale ja Sonerale -- tehti Telekomi strateegilise osaluse omandamine paarkümmend korda odavamaks, kui see ausa konkurentsi tingimustes oleks olnud. Tegelikult saadakse Telekom nüüd kätte ainult 2--3% aktsiate ostmise hinnaga või isegi ilma selleta.