Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Võlaõigusseadus, võlgnik ja võlausaldaja

04. jaanuar 2001, 00:00

On igati soovitav, et võlaõigusseaduse (VÕS) vastuvõtmisele eelneks ühiskondlik diskussioon ? nii mahuka eelnõu puhul on probleeme küllaga. Riigikogu õiguskomisjoni liige Uno Mereste on teinud aga hoopis radikaalse ettepaneku ? võlaõigusseaduse eelnõu tuleb anda arhiivi ning võtta vastu nüüdiseuroopalik lepinguseadus (vt ÄP 29.11.2000). Selline ettepanek ei saa olla vastuvõetav. VÕSi eelnõu näol on tegemist kaasaegse, nüüdiseuroopalikul tasemel oleva eelnõuga, mis tuleks hiljemalt kevadel vastu võtta ja jõustada 1. jaanuarist 2002.

Mereste näeb peamiselt kahte probleemi: tema arvates ei olevat õige rääkida võlaõigusest, vaid lepinguõigusest ning mõisteid ?võlausaldaja? ja ?võlgnik? ei olevat õige kasutada nii nagu on seda tehtud eelnõus.

Mereste ei lähtu võlaõiguse mõiste käsitlemisel õigusteaduses üldtunnustatud lähtekohtadest, vaid esitab enda poolt välja mõeldud käsitluse. Õigusloomes ei saa aga eesmärgiks olla pelgalt originaalsed mõttevälgatused, õiguslik regulatsioon peab olema põhjendatud ja otstarbekas. Mereste räägib eelnõust kui ?iganenud ja vigasest eelnõust, mis on vastuolus Euroopa Liidu õiguspoliitikaga?. Need väited on tühjad sõnad. Mereste ei paku ise midagi asemele, mis võiks reaalselt kasutatav olla. Ka ei suuda ta näidata ühtegi konkreetset vastuolu ELi õigusega.

Mereste võtab kasutusele võlalepingu mõiste ja väidab, et VÕSi kohaselt on võlalepingul kaks tähendust ? võlaleping kui üldmõiste ning võlaleping kui laenuleping. Mereste nimelt samastab võlalepingu laenulepinguga ning teeb siit tulenevalt asja sisusse süvenemata eksliku järelduse kogu eelnõu kohta, nagu laenuleping võlalepinguna oleks üldmõiste, mille alla tahetakse VÕS-s paigutada teisi lepinguid.

Tõepoolest, oleks väär pidada laenulepingu alaliikideks müügi-, vahetus-, üüri- jne lepinguid. Tahan seejuures juhtida Mereste ja lugejate tähelepanu sellele, et VÕS-s ei ole kordagi kasutatud mõistet võlaleping, see on Mereste enda poolt pakutav termin. Ka ei samastata VÕS-s laenulepingut mingi muu lepinguga. Tegelikult ei olegi võlalepingut olemas ? on müügileping, vahetusleping, üürileping, töövõtuleping, laenuleping jne. Nendest lepingutest tekivad pooltel kohustused ja õigused, mis on üldreeglina vastastikused. Võlalepingu mõistet ei kasutata ka üldmõistena, üldmõisteks on leping.

Kohustused ja õigused ei tulene aga ainuüksi lepingutest, nii on see isik, kes on teisele tekitanud kahju (näiteks avariiga, kuriteoga vms), kohustatud kahju hüvitama, kannatanul on aga õigus seda nõuda. Nii lepingu alusel kui kahju tekitamisest tulenevad seega õigussuhted. Neid suhteid nimetatakse võlasuheteks ? üks pool on teise suhtes millekski kohustatud. Õigusnorme, millega neid suhteid reguleeritakse, nimetatakse võlaõiguseks. Selge peaks olema küll see, et võlasuhe üldmõistena ei ole laenusuhe, nagu väidab Mereste, vaid laenusuhe on võlasuhte üks alaliik.

Tuleb tunnistada, et ?võlg?, ?võlasuhe? ja ?võlaõigus? ei ole üldkeele seisukohalt parimad mõisted, kuid ei ole ka paremaid võtta. Ka Mereste ei suuda pakkuda midagi konstruktiivset. Mõistete kasutamine on alati kokkuleppeline. Praegu kehtivas tsiviilkoodeksis kasutatakse tõlkemõistet ?kohustisõigus?, mõeldav on veel teine tõlkemõiste ? ?obligatsiooniõigus?. Eelnõus on valitud ?võlaõigus?, siit ka seaduse nimetus ? võlaõigusseadus. ?Võlaõiguse? näol on tegemist nn oskusterminiga, mille sisu tuleb täiendavalt selgitada, kuid ega ?kohustisõigus? või ?obligatsiooniõigus? ole enaminformatiivsemad ega ka suupärasemad.

Miks mitte lepinguseadus, nagu soovitab Mereste? Võlaõigusseadus ja lepinguseadus ei ole samamahulised, võlaõigusseadus hõlmab lisaks lepingutele kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise, seetõttu ei ole mõeldav lihtsalt seaduse pealkirja muutmine.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing