Venemaa pageb tagasi minevikku

05. jaanuar 2001, 00:00

President Vladimir Putin kõneles Kremli tuulisel õuel, taustal laperdamas kotkavapiga trikoloor, stabiilsusest ja ühtsusest. Seepeale lõid Spasskaja väravatorni kellad ja koor laulis sõnu rõhutades Aleksandrovi komponeeritud hümni. Nii algas Venemaal uus aasta ja uus sajand.

Seda Jossif Stalini käsul loodud Nõukogude Liidu hümni, mille Boriss Jeltsin heitis kümneks aastaks ajalooprügikasti, olen Tallinna 2. keskkooli aularõdul puhkpilliorkestriga korduvalt mänginud aktuste hakatuseks. Kusagil ajusopis kummitavad siiamaani värsijupid: "Suur Lenin meil valgustas võitluste teid", "truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki" ja lakkamatud auandmised küll "murdmatule Liidule", "suurele Venemaa hõimule", "rahvaste sõprusele", küll "võimsale armeele".

Kuulasin toda sõjaaegsest võitlus- ja võidupateetikast porsunud meloodiat, katsusin uutest sõnadest aru saada ja olin ühtaegu nii rõõmus kui kurb.

Rõõmus teadmisest, et tehku venelased oma minevikust ning olevikust ükskõik mis pudru ja kapsad, meid see enam ei puuduta. Sümboliseerigu kahe peaga keisrikotkas ja Stalini-aegne hümn mida tahes, Eesti vaatab kõrvalt. Kooliorkestrit ei panda enam kunagi Aleksandrovi viisi mängima, meie poisid ja tüdrukud ei pea nägu grimassitades laulma selle hümni sõnade ei esimest, teist ega verivärsket kolmandat varianti.

Mis meele kurvaks ja tõsiseks teeb, see on venelaste lausa paranoiline soov pageda oma oleviku ja tuleviku eest sinna müütilisse minevikku, kus hävitamatu Nõukogude Liit kehastas "ühtsust ja võimu" ja innustav punalipp juhtis "võidult meid võidule". Kliinilisse surma langenud riigihümni reanimeerimine oli ? pentsik küll ? mõeldud kinnitamaks Suur-Rossija järjepidevust oma rahvale ja naabritele. Muide, samal ajal kui riik sai Putinilt uusvana hümni, andis viimane armeele "tagasi" punase võidulipu, mille lehvides jõuti 55 aasta eest Elbe jõele, Kuriili saartele ja võimutseti ligi pool sajandit pooles Euroopas.

Moskva praegune juhtkond on kogu aeg rõhutanud, et nad tulid võimule ülla eesmärgiga taastada der?ava selles vägevuses ja ühtsuses, mis riigil varem olnud. Venemaa peab saama majanduslikuks ja sõjaliseks suurvõimuks, keda maailmas arvestatakse, kardetakse ja austatakse. Et nii sünniks, selleks on vaja võim riigis keskendada ja seatud sihtide saavutamist takistavad tegurid, nagu liiga vaba meedia, teisitimõtlemine, separatism, üldse igasugu virisemine, neutraliseerida.

Venelased soovivad muudatust tuua riigis valitsevasse olukorda, mis on praeguses postsovetlikus variandis väljakannatamatuks kujunenud. Paraku ei ole Kremli uute meeste pilk suunatud mitte ettepoole, vaid selja taha. Meetodid, mallid, valemid, millega loodetakse riiki jalule upitada, pärinevad vanast nurjunud minevikust. Taas ihaletakse ühele liistule tõmmatud unitaarriiki ühe keisri-peasekretäri-presidendi isevalitsuse all ühe usu-ideoloogia-eesmärgi teenistuses. Taas peavad seda ühtsust tagama tsentraliseeritud võim hierarhilise hiidbürokraatiaga ja järelevalvestruktuurid õigusega kõikjale sekkuda.

Paljudele Peipsi taga näikse too nostalgiline tagasimarss koguni lootust andvat. Aga küsigem ikkagi. Kui üks valitsemissüsteem on kaks korda kohutavate tagajärgedega kokku varisenud, kas saab oletada, et seesama masinavärk läheb kolmandal korral edukalt käima? Eeldust pole muudetud. Inimest der?avas käsitatakse endiselt väikese sõnakuuleka kruvina, töömesilasena tarus, mitte iseenda, ligimese ja oma riigi käekäigu eest vastutust ning kohustusi kandva kodanikuühiskonna liikmena.

Uusaastaöö kaigutas kõrvus: "On vabade riikide murdmatu Liidu/loond jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim." Meie, eestlased, kipume liiga kärmesti unustama, minevikuänge surnuks kuulutama ja maha matma. Tuletagu naaberriik Sta-linilt pärit viisi ja Putinilt pärit sõnadega meile aeg-ajalt meelde, kus kunagi olime, kus praegu oleme.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:59
Otsi:

Ava täpsem otsing