Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Riik astus seadusega traditsioonide vastu

08. jaanuar 2001, 00:00

?Teab, kas järgmise aasta änam püüda saabki?? Sellist juttu veeretasid möödunud aasta lõpul Saaremaa rannakalurid ehk nn kolmevõrgumehed. Pikk ja soe sügis ning talve algus võimaldas merel käia aasta vahetuseni. 1. jaanuarist on sel aga lõpp, sest siis hakkab kehtima 12. oktoobril riigikogus tehtud kalapüügiseaduse muudatus, mis merelkäijate ringi mitmekordselt ahendab. Selle järgi on rannakalurite ehk kolmevõrgumeeste staatus üldse kaotatud.

Siiani võis iga Saaremaa elanik omavalitsusest saada tasu eest püügiõiguse kolme nakkevõrgu, ühe ääremõrra ja 250 põhjaõnge peale. 1999. a väljastati selliseid lube 1173 isikule. Need ongi rannakalurid ehk kolmevõrgumehed. Kes soovis enama arvu püünistega püüda, pidi taotlema kutselise kaluri õigust keskkonnateenistusest. Selleks tuli ka äriregistrisse astuda. 1999. a oli see õigus 312 mehel. Kolmanda grupi moodustasid traalimehed. Nende tööpõld on rohkem avameri, sest madalas rannameres on traalipüük keelatud. Siis olid veel harrastuspüüdjad kalastuskaardiga ? igat sorti suvitajad ja spinninguviskajad.

Nüüd on kolmevõrgumeeste staatus kaotatud ning asendatud piiratud kalapüügiõigusega. Seda saavad taotleda vaid need, kel on merega piirnev või kaldatsoonis asuv maavaldus või elamu. Seda luba saab vaid keskkonnateenistusest.

Mingi lootus on ka neil, kel nõutud kinnistut pole. Seadus ütleb, et kui kinnistusomanikest püügilimiiti üle jääb, võidakse see teistele anda tingimusel, et varasema püügiga on mees tõestanud oma seaduskuulekust.

Samas on teada, et tänavu vähendatakse püügilimiite tunduvalt. Kuna enamikul endistel rannakaluritel pole mereäärset kinnistut, on tõenäoline, et enam pole oma tuhatkonnal Saaremaa senisel võrgupüüdjal merele asja. Kogu Eesti kohta on see arv palju kordi suurem.

Aastatega muretsetud püügivahendid jäävad repetama. Meeste hinge aga poeb masendus ja kibedustunne, sest nende arvates on uus kord ebaõiglane. Meretöö on läbi sajandite olnud randlasele ääretult tähtis ja hingelähedane tegevus, kuigi sageli materiaalselt isegi kahjulik. Tema jaoks on oluline see, et ta seal ise käia saab, saak pole kuigi oluline. Selline on ta eluviis.

Milliseid argumente pidasid aga seaduse muutmisel silmas lugupeetud riigikogulased, et sellise otsusega kiirelt ja üksmeelselt maha said? Oli selleks juba aastaid teatud ringkondade poolt levitatud jutt, et kalavarude vähenemise peapõhjus on ülepüük, mis tingitud püüdjate suurest arvust? Oli mingi osa ka euroametnike etteheidetel?

Saaremaal püüti 1999. a kokku 14 680 t kala, sellest traallaevad 13 514, kutselised kalurid 1085 ja rannakalurid 81 t. Tõenäoliselt on 2000. a andmed ligilähedased. Statistika näitab, et rannakalurite nullimine ei saa suurendada kalavarusid, sest nende osa kogu püügist oli tühine. Uue seadusega on ta aga koguni niivõrd ohtlik tegelane, et tal ei lubata ilma loata enam püügikorda seatud püünisega mere kaldalegi tulla, rääkimata merele nende kaasa võtmisest. Tabamisel võrdsustatakse see kohe kalapüügiga. Ilma püügiloata oled automaatselt seaduserikkuja ning röövpüüdja koos kõige sellest tulenevaga. Ilmselt on see preventiivne abinõu nende vastu, kes püügiluba enam ei saa, kuid merele ikkagi kipuvad. Kipuvadki, kuid kas see ääreala randlane on tõesti see, kelle vastu tuleb lausa politseiriigi võtteid rakendada.

Kahju, et rahvas pole jälle mõistnud oma valitsust ja riigikogu. Ja vastupidi. Ehk teeb Toompea siiski kalapüügi seaduse mõistlikumaks. See oleks hea algus uuele sajandile ja aastatuhandele. Praegusel seadusel oleks palju halbu tagajärgi, häid ei oskagi leida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:59
Otsi:

Ava täpsem otsing