Professor Varuli hiilgav kaitsekõne ei veena

On kõigiti ootuspärane, et prof. Paul Varul tema enda juhtimisel koostatud võlaõigusseaduse (VÕS) eelnõu nagu oma last kõigi mõeldavate ja mõeldamatute väidetega kaitseb. Kui kirjanduses ja eri riikide õiguspraktikas eelarvamusteta pilguga ringi vaadata, pole raske veenduda, et asjad on hoopis teisiti kui Varul seda kujutab.

Suuri loogikalisi vasturääkivusi ja mõistete segaputru, mis sellet tuleneb, kui võlaõigust kujutletakse hõlmavat kogu lepinguõigust, on täheldatud ammu. Eri riikides on reageeritud erinevalt. Rootsis ja Soomes saksa tüüpi võlaõigust pole kunagi kehtinudki. Inglismaal kehtivab eraldi lepingu- ja võlaseadus. Saksamaal kehtib tänaseni 19. sajandil koosatud eraseadustik (BGB), millele tuginedes meie võlaõiguslased loevad ainuõigeks arvata kõik lepingud ja kogu lepinguõigus võlaõiguse koostisse.

Saksa levinumates õiguskäsiraamatutes käsitletakse eeskätt esituse loogilist selgust silmas pidades asja vastupidi ? võlaõiguse põhimõisteid vaadeldakse lepinguõiguse raames. ?Õiguspraktika: käsi- ja koolitusraamatus? (München 1991) käsitletakse eraõigust näiteks järgmise skeemi kohaselt: § 1. Eraõiguse alused; § 2 Üldine lepinguõigus, mis jaotub omakorda: A ? Võlasuhte mõiste, B ? Lepingud, lepingutingimuste rikkumine, C ? Lepingueelsete tingimuste rikkumine jne. Sellele järgnevad paragrahv eri liiki lepingute kohta (§ 3), panga- ja laenuõiguse kohta (§ 4) jne. Tähelepandav on, et eraldi võlaõiguse osa selles käsiraamatus ei ole ? üldise lepinguõiguse mõiste hõlmab kõik selle, mida Varul arvab kuuluvat võlaõiguse mõistesse.

See on piisav fakt tõestamaks, et pole olemas ?võlaõiguse mõiste käsitlemisel õigusteaduses üldtunnustatud lähtekohti?, millest lähtudes võlaõigus peaks hõlmama kõikvõimalikke eraõiguslikke lepinguid ja kogu lepinguõigust, nagu seda Varul oma teadmiste alusel peab võimalikuks väita.

Ka EL-is on keskendutud praegu Euroopa lepinguõiguse ja mitte Euroopa võlaõiguse väljatöötamisele. Kihk Eestis just vastupidises suunas liikuda on selges vastuolus EL-is üldise tunnustuse võitnud õiguspoliitilise suunaga. On arusaamatu, kuidas saab seda tõdemust ?tühjadeks sõnadeks? pidada, nagu Varul väidab.

Tunnustades, et lepinguseaduse vastuvõtmine on mõeldav, kinnitab Varul, et see oleks siiski ebaotstarbekas, sest selles oleks palju lepinguväliste võlasuhete kohta kehtivaid üldnorme, mida tuleks siis korrata. Ometi teab Varul ise väga hästi, et üldnende normide kordamiseks pole mingit vajadust. Lepinguväliseid suheteid reguleerivas seaduses piisab ühest paragrahvist, milles öeldakse, missugused küsimused tuleb lahendada nende puhul samuti kui lepinguliste suhete puhul.

Paul Varul püüab seletada, et kõiki eraõiguslikke lepinguid hõlmavast võlaõigusseadusest loobumine oleks ebaotstarbekas ja asjatundmatust. Kui tal oleks õigus, siis tähendaks see, et näiteks Rootsi ja Soome õigussüsteemides on lepinguõigus korraldatud ebaotstarbekalt, õigusteaduse üldtunnustatud seisukohtade vastaselt ja juriidiliselt asjatundmatult.

Mida suuremat arvu konkreetseid küsimusi käsitleda, seda enam ununeb see, millest jutt algas ja mida tegelikult arutatakse. Meenutagem: jutt algas sellest, et eelnõus on selgunud hulk puudusi, sh kolm peamist: 1) ei ole määratletud, mida mõiste ?võlg? seaduses täpselt tähendab ? sellest kogu segadus algabki; 2) eelnõu süsteem on loogikavigane ? põhineb eeldusele, et kõik eraõiguslikud, sh tööõiguslikud lepingusuhted on võlasuhted, sellal kui see nii ei ole; 3) eelnõu on vastuolus rahva õigusteadvusega ? keegi ei mõtle, et sõlmides mingi lepingu, muutub ta kohe võlgnikuks ja jääbki selleks, ehkki ta pole kelleltki midagi võlgu võtnud ega kellelegi võlgu jäänud ja kõik oma kohustused alati õigeaegselt täidab.

Hetkel ei ole tähtis, mida arvata Mereste või Varuli sellest või teisest väitest. On tähtis teha oluline valik kahe võimaluse vahel: kas kehtestada lepingute reguleerimiseks sellise loogilise struktuuriga võlaõigus, nagu see toimis kunagi Austria-Ungari ja hiljem Saksa keisririigis, hoolimata avastatud vigadest (1) või koostada nüüdiseuroopalik lepinguseaduse eelnõu ja ühineda õiguspoliitilise suunaga, mille on võtnud Euroopa Liit (2).