Finatsvahenduse konsolideerumise mõjud

Finantssüsteemi majanduslikke funktsioone on sajandeid täitnud vaid pangad. Need pankade funktsioonid, nagu ressursside ümbejaotamine, on olnud küllaldaselt stabiilsed kehtimaks mistahes finantssüsteemis ? seda Itaalia renessansiajast kuni tänapäevani.

Vaatamata põhiolemuse suhtelisele püsivusele on finantsturud siiski edasi arenenud, finantsuuendused aset leidnud ja seda võimsalt viimastel aastatel. Finantsvahendajate konsolideerumist on soosinud geograafiliste piirangute kaotamine, regulatiivse ja järelvalve raamistiku harmoniseerimine Euroopas ning Ühendriikides.

Konsolideerumisotsuste langetamisel on erinevatel majandusagentidel olnud erinevad ajendid. Finantsvahendajate konsolideerumise protsessi raames saab need motiivid koondada põhiosas järgmise üldise pealkirja alla nagu ?tehingukulude vähendamine?.

Finantsvahendajaid saab käsitleda kui koalitsioone üksikutest laenuandjatest ja -võtjatest, kes kasutavad ära tehnoloogiast tulenevat majanduslikku mastaabisäästu ja mitmekülgsussäästu. Omanike põhihuviks on ettevõtte väärtuse maksimeerimine efektiivsuse tõstmise kaudu või turuvõimu suurendamise läbi.

Mitmekülgussäästu (economies of scope)põhiidee seisneb kulude kokkuhoius. See on seostatav materiaalsete sisendite jagamisega. Erinevate tootekategooriatesse kuuluvate (pangandus, kindlustus) finantsvahendajate ühinemisel kasvavad täiendvalt ka tulud tulenevalt uute toodete lisandumisest. Samas võivad ilmneda majanduslikult negatiivsed tagajärjed ? nt kui juhkonna kompentents jääb käimasolevatest protsessidest maha.

Mastaabisääst (economies of scale). Muidugi on ilmne põhjendus ühinemiseks fikseeritud tehingukulude olemasolu või veel üldisemalt tehnoloogiast tulenev kasv mastaabiefekt.

Finantsvahendajate integreerumine võib luua mastaabisäästu läbi keskmiste tootmiskulude alanemise, tehnoloogia parema ära kasutamise.

Mastaabisäästu teine liik on seotud likviidsusega ? suurte arvude seaduse kohaselt on suure liikmete arvuga kogum võimeline investeerima vähem likviidsetesse kuid kasumlikesse väärtpaberitesse, säilitades samal ajal piisava likviidsuses individuaalse investori vajaduste rahuldamiseks. Samuti suudab suure kliendibaasiga finantsvahendaja omada enam hajutatud (ja seega vähem riskantsemat) portfelli kui need üksikinvestorid eraldiseisvalt.

Wall Street Journal kirjutab 30. oktoobril 2000: vähesed majandussektorid läibisid 90ndatel konsolideerumisprotsessi nii suures ulatuses kui pangandus. Tulemused on kaasa toonud suurtele ülevõtjatele/omandajatele, nagu seda on First Union ja Bank One Corp, suured kahjumid. Üks väheseid õnnestunud tehinguid on Norwesti ja Wells Fargo ühinemine.

Omal ajal suhtus Wall Street kriitiliselt Richard Kovacevichi, kes oli Nowesti tegevjuht ja sai hiljem ühinenud organisatsiooni juhiks. Kritiseeriti tema suunda kulude agressiivsetest kärpimisprojektsioonidest hoidumise kohta.

Investorid soovivad eelkõige näha sünergiat, kuid Kovacevichi sõnul oli tema otsusel ühineda Wells Fargoga vähe pistmist mastaabisäästuga. ?Tegemist oli oskuste ja kogemuste kokkuhoiuga, mitte mastaabisäästuga?, ütles ta.

Aitas kaasa see, et kaks ettevõtet omasid erinevaid tugevaid külgi. Norwest oli tuntud kõrge teenindustasemega kliendikeskse pangana, kes pakkus suurt hulka teenuseid. Wells Fargo oli aga tuntud efektiivse tehnoloogilise platvormi poolest. Enamus suuri ettevõtteid omab juba mastaabisäästu ja liigne kulude vähendamine viib ebakvaliteesete toodeteni ning teeninduseni, mis kahjustab nende äri, väidab Kovacevich.