Teisipäev 28. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Piisab ühest väga heast ideest

Õnne Pärl 11. jaanuar 2001, 00:00

Ühena Geenivaramu projekti algatajatest peab Andres Metspalu akadeemilise edu aluseks pidevat õppimist heade ?sugupuudega? ülikoolides: ?Samas ? ega Oxfordis olemine-elamine-söömine ise veel kedagi targaks tee ? töötama peab ikkagi ise.?

Professor loodab, et loodav Geenivaramu Sihtasutus koondab lähiaastatel ühtsesse andmebaasi miljoni eestlase geenid, mis aitaks haigustega täpsemalt võidelda juba eos.?

1968.?1969. õppeaastal Rakke keskkoolis otsustasin minna Tartusse arstiteadust õppima, juba siis huvitas mind molekulaarbioloogia. Kuigi esimestel kursustel oli kiusatus ikkagi kirurgiks saada, (valge kitli tõmme!) arvasin, et üks kirurg Eestis rohkem või vähem asja ei muuda, küll aga võiks molekulaarbioloogist olla kasu tulevaste põlvede arstidel. Seda mõtet toetas ka mu esimene juhendaja professor Artur Lind. Et molekulaarbioloogia nii ruttu meditsiinis rakendub, ei osanud siis küll loota. Nüüd olen lisaks professori ametile osalise koormusega tool ka ülikooli haiglas (geneetika ja DNA testid) ja igati oma toonase valikuga rahul.

Tuleb pidevalt investeerida, st õppida juurde, sest teadus areneb väga kiiresti ja kui on olemas ka see miski, defineerimatu ?säde?, siis võib edu saavutada. Andekaid, tarku ja häid on maailmas väga palju ja lõpuks otsustab see, kui mitu tundi jõuab keegi välja panna ja kui paljust ollakse eesmärgi nimel valmis loobuma. Üksikud loovad siiski läbi nii, et neist ka midagi kuulda on ja neist midagi ka maha jääb. Kuid teadlane peaks olema õnnelik, kui elu jooksul tabab teda kas või üks väga hea idee. Paljudel jääb see õnn juhtumata.

Terve elu jooksul tuleb langetada otsuseid ja ?rajal ? püsimiseks peavad nad kõik enam-vähem õiged olema. Ma arvan et otsus asuda Artur Linnu juurde tööle juba üliõpilasena 1970. aastal oli õige otsus ja minek vahetusteadlaseks USAsse 1981.a oli siiski ka ? vaatamata kõigele ? õige samm.

Püüan hoiduda traagilistest vigadest, aga muidu tuleb vigu ikka ette.

Arvan, et kooli- ja ülikooliaegne spordiharrastus on kujundanud iseloomujoone pingutada viimse hetkeni ja eriti tuleb pingutada siis, kui kõigil on raske (võrdle murdmaasuusatamises tõusu võtmisega ? viimased 10 meetrit otsustavad). Konkreetselt meenub see alati siis, kui uurimistaotlus peab Brüsselis olema reedel kell 17.00!

Sihikindlus, uudishimu ja auahnus. Arvan, et need iseloomujooned võimaldavad pühenduda ja eesmargi nimel paljust loobuda.

Õppida ja töötada tuleks parimates ülikoolides. Maailmas arvestatakse peale teadlase publikatsioonide ja saadud uurimisrahadele ka veel nn ?sugupuud?, st mis ülikoolides ja millise professori juures on töötatud. Olen pikemat aega töötanud USAs Columbia ülikoolis (New York), Yale?i ülikoolis (New Haven) ja Baylor College of Medicine?s (Houston) ning EMBLs (Heidelberg), mis on kõik väga head kohad. Peale koha on oluline ka see, kellega koos õppida/töötada ja on suur vahe, kas teha Ph.D./MBA Harvardis, Yale?s, Stanfordis või kusagil maisipõldude vahel. Samas ? ega näiteks Oxfordis olemine ja kolled?is elamine-söömine veel targaks tee ? õppima/töötama peab ikkagi ise.

Põhiliselt saan uut informatsiooni vesteldes ja kirjutades teiste teadlastega, kuulates ettekandeid konverentsidel, külastades laboreid ja loomulikult lugedes põhilisi teadusajakirju ja lehekülgi internetis . Mõelda tuleb palju. Oluline on leida selleks aega.

Usun, et mul on mõned olulised jooned (püsivus ja loogiline mõtlemine) isalt. Ema jälle töötas haiglas ja arvatavasti sellest tekkis ka huvi arstimise vastu. Teadustee alguse juures oli Artur Lind. Tema õpetas iseseisevust. Nüüdsetest kolleegidest tuleks lisada Richard Villems ja Mart Saarma ning veel Joan Steitz (Yale) ning Thomas Caskey (Baylor) USAst. Olen õppinud veel paljudelt erinevatel eluperioodidel ja nad kõik ei ole üldsegi teadlased.

Lyonis oli mu otsene ülesanne aidata luua uus geenianalüüsi labor, milles kasutatakse samasugust tehnoloogiat nagu me juba Tartus oleme kasutusele võtnud. Seda rakendatakse nüüd vähiuuringutes, et leida geenide ja elukeskkonna (suitsetamine ja toit) osa vähkkasvajate tekkes. Lisaks tegelesin ma ka Eesti projektiga, esinesin konverentsidel nii Prantsusmaal kui ka mujal ja loomulikult õppisin Prantsuse keelt.

Mul on kahest abielust 4 poega vanuses 3,5 kuni 25 aastat ja ma arvan et kõik muu ei oma igaviku seisukohalt võrreldavat tähtsust.

Professionaalses mõttes on kogu senine elu olnud ettevalmistus ?elu teo? sooritamiseks.

Eesti professor või teadlane, kes vastab Euroopa Liidu riigis või USAs esitatud nõuetele, saab kodumaal ca 6?8 korda vähem palka. Professorid Euroopas ja USAs saavad vähemalt miljon krooni aastas, kui tööpakkumisi vaadata.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:00
Otsi:

Ava täpsem otsing