Tulumaksukärbe sunnib kokkuhoiule

Reformierakonna pakutud üksikisiku tulumaksu langetamine 20 protsendini oleks radikaalne samm, mis sunniks nii riiki kui omavalitsusi tõsiselt mõtlema oma kulude üle, kaaluma nii teenuste osutamise otstarbekust kui kauba hinda. Ehk mõelda tuleb nii maakondade ja omavalitsususte arvu kui tualettpaberi hinna peale.

Tulumaksu alandamine aitab vähendada ümbrikupalku ja tulude varjamist. Paraneb maksulaekumine. Inimestel on rohkem võimalusi saada laenu pikaajalisteks investeeringuteks, eeskätt eluaseme soetamiseks või korrastamiseks.

Kinnisvaraomanik on stabiilne linna- või vallaelanik, keda esimene majanduse languselaine naljalt elukohta muutma ei sunni, seega püsiv maksumaksja omavalitsusele.

Iga linna- ja vallavalitsus on huvitatud jõukast maksumaksjast. Võib kõlada küüniliselt, kuid vald peab hoolitsema nii oma vaeste kui rikaste eest.

Ma ei arva, et linna hool peab väljenduma sotsiaalkorterite eraldamises riigikogu liikmetele, kuid nt rajatavasse elamurajooni teede/tänavate ehitamine kinnistab maksumaksjaid omavalitsuse külge.

Sama küsimus on oluline ka riigi tasemel. Ericssoni tippjuhtimise Rootsist Londonisse üleviimise põhjus polnud ettevõtluse kõrge maksustamine, vaid kõrge füüsilise isiku tulumaks, mida tippjuhid enam maksta ei raatsinud. Patriotismil on oma piirid ja valijast maksumaksja võib hääletada ka jalgadega.

Vältimatu on koos maksu alandamisega läbi viia haldusreform. Võimalikult paljude teenuste osutamine tuleb üle anda era- ja mittetulundussektorile. Kuigi esmapilgul võivad omavalitsuse kui tellija kulud tõusta, vähenevad lõppkokkuvõttes oluliselt administreerimiskulud.

Üks lihtne näide. Tartus käis enne noorsoospordi reformi spordikoolides trennis kaks ja pool tuhat last, kelle tegevuse administreerimisega tegeles 25 inimest. Klubides tegutsevad tuhat last ei saanud linnalt üldse toetust. Pärast kogu noortespordi üleandmist klubidele käib trennis ligi 5000 last ja administreerimisega tegeleb linna poolt üks inimene. Linna kulud jäid samaks.

Ka pealtnäha traditsioonilistes avaliku sektori teenustes on võimalik kaasata eraettevõtlust. Norras millegipärast võib turvafirma Securitas Oslo lennujaamas piirivalve asemel passe kontrollida, Tallinna sadamas peab seda tegema riiklik piirivalve.

Maksureform sunniks meid langetama radikaalseid otsuseid haldusjaotuses. Ma ei hakka kordama kõiki argumente, et 247 omavalitsust käivad maksumaksjale üle jõu. Meenutagem vaid, et nt keskmisel Tartumaa vallal teeb riigi toetus eelarve tuludest 38,5%.

Maksubaasi vähenemine sunniks omavalitsusi tõsiselt mõtlema vähemalt kahele valdkonnale ühise tegevuse korraldamiseks.

Esiteks looma ratsionaalse koolivõrgu. Koos koolibusside süsteemiga tagaks see valdade ja maakondade piiridest sõltumatu ning kvaliteetsele haridusele, mitte õpetajate palgast laekuvale tulumaksule orienteeritud koolivõrgu.

Teiseks sunniks vähenevad tulud ühiselt arendama elektroonilisi teenuseid. Kui arendustegevust keskselt finantseerida ja teenused omavalitsuste kokkuleppel standardiseerida, on edasine tegevuskulu väike. Malli tasub võtta pankadelt. Oleks üsna õpetlik kuulata Indrek Neiveltit rääkimas teemal ?Internetipanga mudeli võimalikust rakendamisest avalikus halduses ? tulud ja kulud?.

Tulumaksumäära alandamisega peaks kaasas käima käibemaksu valikuline tõus, s.t maksustada tulu asemel enam tarbimist. Kõrgema maksu alla võiksid minna luksuskaubad, kuid mitte toiduained ? see tekitaks asjatuid lisapingeid ja turgutaks turgudel halli kaubandust. Et Eestis pole täna käibemaks ühetaoline, peaks selle ulatuslikum diferentseerimine olema seeditav ka monetaar-radikaalidele.

Võita on rohkem kui kaotada. Pensionireformiga kasvab maksukoormus vältimatult, tulumaksu vähendamine tasakaalustaks seda hästi. Küllap leidub alati populiste, kes jutlustavad meile, mida vähem laekunud maksumiljonitega saanuks teha. Ometi pole ettevõtte tulumaksu likvideerimine riigi alustalasid nõrgestanud, vaid hoopis investeeringud toonud.

Usun, et väiksem maksumäär parandab maksedistsipliini sedavõrd, et tegelik laekumine on oluliselt suurem kui lihttehtega 26st 6 lahutamise tulemus.

Kui sellele liita väiksemad kulud sotsiaalabile ? sest suurem hulk kodanikke tuleb oma eluga ise toime ? on plussid üles kaalunud miinused.