Renoveerimise eelis on omanäoline tulemus

Ahti Kooskora 01. veebruar 2001, 00:00

Esimese Eesti vabariigi ajal levis uus hoonestustüüp: kivist trepikoja ja puitkandekonstruktsioonidega üürimajad ? hoonestus, mis valitses peamiselt agulites ja äärelinnades.

Tegemist oli suhteliselt odava ja tagasihoidliku lahendusega, mistõttu renoveerimisel ei tasu üle pingutada. Tänapäevastele nõuetele viimine nõuab väga suuri investeeringuid ning kapitaalne rekonstruktsioon ei pruugi ennast iial ära tasuda. Samas leidub alati neid, kes sooviksid üürida odavamat elamispinda.

Kuna hooned on rajatud piisava kandevõimega, on neis üsna kerge teha planeeringu muudatusi ja mõned väiksemad korterid omavahel ühendada.

Madal pööning võimaldab ülemiste korterite kahekordseks ehitamist, sest üsna tõenäoliselt vajavad väljavahetamist nii katus kui ka selle kandekonstruktsioonid. Soklikorrusel asuv kelder lisab võimalusi veelgi. Suurimaid kulutusi nõuavad ilmselt tehnosüsteemid ? küte, elekter, vesi ja kanalisatsioon.

Ebaühtlast seina ei maksa aga iga hinna eest sirgeks ajada, sest just neis nüanssides võib peituda selliste majade võlu. Tagasihoidlike vahenditega on võimalik hoones kujundada stiilsed ning mugavad korterid.

Sellise hoonestuse suurim pluss on üks omanik (ei ole jaotatud osadeks nagu ühistu) ja haldaja. Otsustusmehhanism on seetõttu väga paindlik ning võimalused suuremad.

Nn eestiaegsete majade rekonstrueerimine on korteriprobleemi lahendamisel tunduvalt perspektiivikam kui paneelmajade puhul.

Omaaegsed ehitusnormid eristasid peamiselt kaht hooajalise hoonestuse tüüpi ? suvila ja aiamaja. Tüüpi ei määranud niivõrd hoone ise, kuivõrd just maakasutus. Aiamaja oli mõeldud aktiivseks puhkuseks koos nn potipõllundusega, suvila aga vaid puhkuseks. Suvila omanik ei tohtinud oma krundile midagi istutada, et säiliks esialgne looduslik keskkond. Nii suvilale kui ka aiamajale esitati väga ranged piirangud ? kasulik pind kuni 25 m², mida võis suurendada majandusruumide rajamisega veel 10 m² võrra. Tulemuseks oli ligi 45m² suletud netopinnaga hoone kuni 800m² krundil.

Mis edasi? Valikuid pole palju. Võib jätta selle edaspidigi hooajaliseks kasutuseks. Suvila kui hoonestustüüp ei ole kadunud ning paari aasta pärast on tagasi ajad, kus neid taas rajama (soetama) hakatakse. Väheste juurdeehitustega saab suvilast teha piisava suurusega hoonestuse hooajaliseks ja nädalalõppudel kasutamiseks.

Kui korteris elamisest villand, asutakse kaaluma suvila aastaringseks elamuks ümberehitamise võimalusi. Peredes, kus suvila olemas ja maa õigeaegselt erastatud, on mõningane kokkuhoid saavutatud ? ligi 300 000 krooni krundi soetamiseks. Siiski ei tasu liiga hoogu sattuda. Olemasolev hoonestus rahuldab vaid tagasihoidliku elutoa ja abiruumide vajaduse. Pealegi moodustab juba olemasolev ehitusmaksumusest üsna väikese osa: tuleb ju suurendada nii hoone kandevõimet kui ka soojapidavust. Kui võetakse eesmärgiks suurem kui 100m² elamispinnaga eramu, võiks alustada valgest lehest ? täiesti uus hoone uue projektiga.

Tagasihoidlikumate soovide korral võite ka olemasolevat kasutada. Seda eelkõige juhul, kui rahalised võimalused ei ole kuigi suured ja sooviks on suvilat järk-järgult eramuks ?kasvatada?. Kokkuvõttes tuleb ?kasvatamine? kallim kui uue ehitamine. Eelis on vaid see, et te ei pea kohe kogu summat investeerima. Võimalused pinna suurendamiseks saadakse eelkõige katuse tõstmise, katuse kuju muutmise ja pealeehitamisega. Tahes-tahtmata tuleb teha ka juurdeehitusi. Kõik see sõltub suuresti esialgsest projektist. Tegemist on ikkagi individuaalse lahendusega, mistõttu pole ka ühest retsepti, millal plats puhtaks võtta ja millal vähehaaval eramut kasvatada.

Ka väikeelamute ehitus oli okupatsiooniajal väga rangelt reglementeeritud. Ajastu, mille kohta nii arhitektid kui ka majade elanikud räägivad kurioosumeid, tootis väga imelikke hooneid. Tihti jäi maja funktsionaalsus tagaplaanile ning n-ö tehtud arhitektiks osutus see, kes paremini seadust väänas.

Ruumi funktsioon projektis ja tegelikkuses erines nagu öö ja päev, kuid üldpinna (elamispind+abipind) ülemmäär ? 130 m² ? tundub ka tänapäeval mõistlik.

Siiski esineb nendel hoonetel tüüpseid probleeme, mistõttu nad ei vasta tänapäeva nõuetele. Et suurendada tubade arvu piiratud üldpinna juures, kujunes olukord, kus tube on piisavalt, kuid need on väikesed.

Peaaegu eranditult on tegemist olukorraga, kus pinda ?hoiti kokku? köögi arvel. Ääretult pisikesed köögid (6?11 m²) ei sobi kokku praeguse mõttelaadiga ? on ju köök koht, kus pere kõige rohkem koos viibib ning lisandunud köögitehnika vajab samuti pinda.

Üsna tüüpne lahendus selliste majade puhul on juurdeehitus, mille tulemusena saadakse uus avar elutuba. Siiski kulub ümberehitamisel rohkem investeeringuid konstruktsioonide rekonstrueerimisele (lisasoojustamine, välis- ja siseviimistlus) ning küttesüsteemide uuendamisele kui planeeringu ja ruumijaotuse muutmisele.

Juba ülemöödunud aastal jõudsid kinnisvara hinnad Tallinnas ja selle lähiümbruses tasemeni, kus odavam on osta-ehitada uus eramu kui soetada vanem ja seda rekonstrueerida.

Okupatsiooniaegse eramu kaasajastamine on otstarbekas eelkõige sellises majas elavatel inimestel.

Tüüpkorteri omanik on eelmistega võrreldes kõige keerulisemas olukorras. Piltlikult öeldes kuulub talle korteri asemel osa ühistust ja majast. Seega igasugune kapitaalne rekonstrueerimine (ja selle efektiivsus) ei sõltu niivõrd enda tahtest, kuivõrd just ühisest tegutsemisest. Omaaegsed kooperatiivmajad on mõningases eelisseisus, sest neil on varasem ühise tegevuse kogemus ja osanikud on enam-vähem võrdses olukorras.

Kuna paneelmajades on peaaegu iga sein kandev, on ka planeeringu ümbermängimine üsna keeruline. Korterid on tänapäeva mõistes väikesed ja suurendamine tuleb kõne alla vaid kahe naaberkorteri ühendamise kujul. Näiteks lahendus, mis uutes ja rekonstrueeritavates eramutes tavaline ? avar ühendatud köök ja elutuba, võib paneelmaja korteri puhul osutuda võimatuks.

Puuduv ventilatsioon tekitab olukorra, kus kõik praadimislõhnad hakkavad ruumis ringlema. Korralik pliidikubu ei lahenda probleemi, sest mitut üksteise peal asuvat korterit ei rahulda üks üsna väikese ristlõikega lõõr. Selline lahendus on võimalik eeldusel, et läbi kogu püstiku rajatakse uus mehaanilise väljatõmbega kaasaegne ventilatsioonisüsteem.

Seega, et tüüpmaja planeeringus midagi muuta, tuleb teha ka konstruktiivseid uuendusi. Samas sõltub see kõik teiste osanike nõusolekust ja soovist.

Ideaalvariandis peakski ühistu tellima kogu hoone rekonstrueerimisprojekti, mis käsitleks vajaliku detailsusega iga ühikut (korter, liidetavad korterid) eraldi. Nii saab vältida olukorda, kus äsja lõpetatud köögi remont tuleb ümber teha, kuna torustiku vahetus või ventilatsiooni?ahtide rajamine muudavad kogu seni tehtud töö mõttetuks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:05
Otsi:

Ava täpsem otsing