Valitsuse üks käsi ei tea, mida teine teeb

Eesti majanduskasvu numbritega on ametnikud meie riigis ennegi hiilanud ja omadega rappa läinud (näiteks 1999. aasta riigieelarvet prognoosides). Nüüd siis järjekordne üritus. Käesoleva aasta 29. jaanuari Äripäeva artiklis ?ELi kasu Eestile? (vt ka Äripäev 22.01.01. ?EL kulukam kui oma riik?) on majandusministeeriumi asekantsler Signe Ratso leidnud Euroopa Liiduga kaasnevate kulutuste uue katteallika.

Nimelt on asekantsler Signe Ratso kummalisel kombel opereerinud Euroopa Liidust imporditud (Euroopa Komisjoni septembris valminud uuring) optimistlike eeldustega ? Euroopa Liiduga liitumisega kaasnev täiendav majanduskasv (5?6% sisemajanduse kogutoodangust) korvab Eesti kõik liitumiskulutused ja jäävat isegi üle.

Arusaamatuks jääb aga, kui kogu majanduskasv läheb liitumisega kaasnevate kulude katteks, mille arvelt siis riigieelarvet, pensione või inimeste toimetulekut suurendatakse?

Kui Eesti ei liituks Euroopa Liiduga, siis peaksime iseseisva riigi eksisteerimiseks ning majanduse arendamiseks tegema vaid 10?15% nendest kuludest, mida nõuab meilt liitumine Euroliiduga.

Mis puutub aga Eesti ekspordi positiivset arengut Euroopa Liidu suunas, siis vähemalt Soome kogemusest võiks ikka õppida. Eestist peajagu üle olevad Soome firmad ei suuda Euroopa Liidu meeletus konkurentsis hiidudega võistelda ja pole viie aasta jooksul suutnud oma eksporti Euroliitu eriti suurendada (vt ÄP 16.10.2000 lk. 13 ?Soome toiduainetetööstus saleduskuuril?).

Mida saab selle taustal rääkida Eesti toiduainetetööstuse moderniseerimisest, kui Ratso väitel vajatakse selleks 4 korda vähem summasid, kui Eesti põllumajanduse tegelik tootmispotentsiaal seda ette näeks.

Seda on teooriat toetavad muidugi suurem jagu seniseid valitsusringkondi, kuna põllumajanduslikust tootmismahust on järele jäänud vaid 20?40% (olenevalt toodetest) üle kümne aasta tagusest tasemest. Ehk teisisõnu, pole põllumajandust, pole ka probleemi liitumisläbirääkimisteks Euroopa Liiduga.

Veelgi kummalisem on asjaolu, et valitsuse üks käsi ei tea, mida teine teeb. Nimelt kuluvat Ratso (majandusministeerium) väitel keskkonnainvesteeringuteks 10 miljardit krooni, aga keskkonnaministeeriumi hinnangul vajatakse Euroopa Liidu ees võetud kohustuste täitmiseks (ajavahemikus 2000?2013) hoopis 26,38 miljardit krooni (vt ÄP 16.01.2001 lk 5 ?ELi keskkonnanõueteks kulub 26 mld?).

Seega, kas Eestis puuduvad Euroopa Liiduga liitumist puudutavad põhjalikud analüüsid või toimub riigiametnike tahtlik hämamine Eurooa Liiduga liitumise teemadel.