Jalgrattal üle polaarjoone

Priit Salumäe 02. veebruar 2001, 00:00

Sõiduvahenditeks valisime seeriatootmises olevad 2500?3500kroonised kõige tavalisemad jalgrattad, millele lisasime klipp-pedaalid, naelkummid ja tulede komplekti. Testi ohvriks langenud Classic Legendi enda hingeellu väga tungima ei hakkaks, neid liigub meie teedel üsna märkimisväärne hulk.

Tahaks kiita Soome Maanteeametit, kes koostas meile mööda kõrvalteid kulgeva marsruudi ja andis kasulikke nõuandeid teekonna ohutuks läbimiseks.

Liiklusvahendiga oli asi ühel pool. Hoopis teine teema oli aga riietus ja testijad ise. Kuna võtsime üheks eesmärgiks katta peaaegu 1000km distants ühe nädalaga, siis siin tulid peale selle, et jalgratastest lugu peetakse, mängu ka muud faktorid.

Kõige suuremaks vaenlaseks ei osutunud pakane, vaid hoopiski tuul. Liikudes rattal -10 °C pakases kiirusega 20km/h, tähendab see tegelikkuses -25 °C! Niisiis on madalamatel temperatuuridel päevakorral juba sõidukiiruse piiramine, kuna mängu tulevad vägagi karmid külmakraadid.

Kõige külmem ilm, millega Eestis veel kontrollsõitu tegime, oli -9 °C. Spetsiaalriietuse valikul arvestasime aga, et tuleb rinda pista ka kuni -30 °C pakasega. Prognoose uskudes ei hakanud me retke alustades paari-kolme päeva jooksul ilmataadiga vägikaigast vedama. Nii püstitasime ka oma maksimumprogrammi ? esimesed kolm päeva läbisime 200 km korraga.

Järgmised kolm aga 100 kilomeetrit päevas, kuna eeldasime ilma järsku külmenemist. Kokku seega 6 päeva. Igaks juhuks jätsime ühe päeva varuks, seda aga kasutada ei tulnudki.

3. jaanuari hommikul, napilt enne üheksat olime kolmekesi ? Oliver Johanson, Janek Halliväli ja mina ? õnnelikult ülelahe laevareisi lõpetanud ning rataste ning meeste koormustesti alguspunktis. Külma oli paar kraadi.

Soome poole pealt oli meile vastu tulnud giid, et suunata meid linnast välja õigele teeotsale. Suure üllatuse valmistas tema sõiduriist, millel ta väntas selili nagu tugitoolis. Puudu olid aga naelkummid, tänu millele leidis mees hiljem ennast paaril korral lumehangest.

Õnneks on Soomes jalgrattateede paradiis, sõitsime Helsingist teejuhi järel ligikaudu poolteist tundi ja ainult mõned korrad selle aja jooksul pidime autoteed ületama.

Esimese kerge peatuse tegime 50. kilomeetril, algus oli üsna paljutõotav. Kahjuks osutus see aga vaikuseks enne tormi, juba 105. km murdus meie rivi esimest korda ? 33 meeskonnast tabas mingi ootamatu kõhutõbi.

Edasi jätkasime kahekesi. Selline algus ei sisendanud just nimetamisväärselt kindlat usku kogu ürituse edukasse lõppu. Tee- ja ilmaolud olid aga suurepärased ja paanikaks polnud veel põhjust. Kui seitsme tunniga oli sõidetud 160 kilomeetrit, saabus esimene väike sisemine vastuolu: kas siin pimedas pedaalimine kujuneb rohkem ratta või meeste testiks. Õnneks tegi kohalik politsei, kes huvitus meie reisi sihtpunktist, elu natuke lõbusamaks.

Esimese päevaga katsime kokku 197 km. Sel õhtul saime unega ootamatult kiirelt sina peale.

Teine päev sujus eriliste vahejuhtumiteta, startisime hommikul üheksa paiku ja läbisime 184 km kaheksa ja poole tunniga. Suurema osa ajast vedasime kordamööda 10 km kaupa. Ei oleks iial arvanud, et Soome maastik koosneb sellistest kuplitest ? vähemalt rattasadulast ja pärast 300 km läbimist tundus see nii. Teed olid jääs ja ilma naelkummita ei oleks retk kõne allagi tulnud. Osadel pikkadel laskumistel tõusis kiirus juba peaaegu 60 lähedale, see aga omakorda lasi spetsiaalriietusel oma tuuletaluvust demonstreerida.

Janek turvas oma põlvi vana hea meetodiga ? ajalehega. Tema sõnutsi sobis selleks aga ainult Helsingin Sanomate spordirubriik.

Järgmine päev möödus kõikide eestlaste kiuste ikkagi täie tervise juures. Paljudele oleks kindlasti korda läinud, kui ?hullud polaarjoone vallutajad? oleksid ära külmunud

Õhtul, kui sensatsiooninäljas kaasmaalastest ajakirjanikud mobiiliarvet tekitasid, oleksin neile kohe vägisi tahtnud midagi meelepärast jutustada, aga polnud põhjust ? nii mehed kui ka rattad olid suurepärases korras. Sõitu kergendas märkimisväärselt see, et tallasime pedaale jälle kolmekesi rivis. Õhtuks 184 km ning kokku juba napilt alla 600 km.

Sel hetkel võis tõenäoliselt vastu rindu taguda, et 2001. aasta kilometraa? on suurem kui Jaan Kirsipuul.

Kohalikule pressile välja hüütud lause, et homme on puhkepäev, ainult 100 km, pidi aga peaaegu saatuslikuks saama.

Hommik oli mulle isiklikult tõeline katsumus, ainult tänu meeskonna toetusele suutsin jalad tööle panna ning viie ja poole tunniga ööbimispaika jõuda.

Kõik jälle kenasti sadulas. Loodus hakkas vaikselt näitama, et jõuame järjest enam põhja poole. Lund jätkus kõikjale, temperatuur hakkas -10 °C juurde kiskuma. Õhtuks taas 100 km läbitud.

Alguses olime maksimumprogrammi täitmise äärel ? lõpuni jäi veel 120 km. Teeolud läksid järsult halvemaks, pakast hoidis kümne kraadi ligi. Asja tegi ekstreemsemaks üpris tugev tuul ja lumesadu. Kaevasime välja näomaskid ja slaalomiprillid. Mida polaarjoonele lähemale, seda mägisemaks (olgu, künkalisemaks) muutus meie tee. Vahepeal läks asi päris huvitavaks, kui risti meie ette jäi põhjapõdrakari. Õnneks pääsesime nendest sama kiirelt, kui esimesel päeval politsei käest, seletamist oli isegi vähem. Vahepeal ei näinud 40 km ulatuses mingit tsivilisatsioonimärki. See oli juba peaaegu nagu päris!

Viimased kilomeetrid läksid küll vaevaliselt, aga kaugel kumavad linnatuled süstisid jalgadesse lisajõudu. Väikese ekslesime järel leidsime õige teeotsa, kaardi järgi olime kord juba polaarjoone ületanud, vastavaid tähiseid aga ei leidnud kuskilt. Mõned lisakilomeetrid ja 08.01.2001 kell 17.15 võisime oma rõõmuhõisked valla päästa ? polaarjoon oli vallutatud!

Kuue päevaga 885 km!

Eesmärk sai täidetud. Tõestasime, et testiks valitud jalgrattad töötavad ka kõige karmimates tingimustes ühegi tõrketa.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing