Töötuse ja inflatsiooni seos Eestis ning USAs

Majandusteoorias populaarse Phillipsi kõvera abil võib iseloomustada tööpuuduse ja inflatsiooni vahelisi seoseid Eestis. Selle järgi on väiksema tarbijahindade tõusu tulemuseks suurem tööpuudus. Samas ei saa nimetatud eelduste paikapidavusest rääkida USA näitel. Alates 90ndate keskpaigast on seal suudetud hoida inflatsiooni madalal isegi kahaneva tööpuuduse tingimustes.

Analüütikute arvates põhineb Ameerika majanduse selline fenomen eelkõige tootlikkusel. Tänu mahukatele tehnoloogiainvesteeringutele on jänkide loodud lisandväärtus olnud tunduvalt suurem võrreldes vastavate näitajatega teistes arenenud riikides. Seetõttu on olnud tarbijahindade tõus tagasihoidlik ja firmade kasum korralik. Isegi kui sellisel juhul tõusevad palgad, ei suuda see oluliselt avaldada inflatsioonilist survet riigi majandusele. Alates 1994. aastast on USA firmades töötajate palgad tõusnud keskmiselt 4?4,5 aastas.

Vastavalt teisel pool Suurt Lompi valminud Akerlofi, Perry ja Dickensi uurimusele (vt Business Week, 25.12.2000/ 01.01.2001) ei mõju väiksem tarbijahindade indeksi (THI) tõus võrreldes selle suuremate kasvutempodega sama negatiivselt tööhõivele. Selline järeldus haakub täielikult Milton Friedmani poolse kriitikaga Phillipsi kõvera aadressil. Friedmani järgi korrigeerivad firmad nii palku kui toodete ja teenuste hindu inflatsioonipreemiaga. Mida kõrgem on THI väärtus, seda suurem on kasutatava preemia suurus. See tähendab, et suurema THI tõusu korral kasvab ka tööpuudus kiiremas tempos kui tavaliselt.

Uuringute andmetele tuginedes peaks igas majanduses eksisteerima n-ö talutav töötuse määr (level of sustainable unemployment), millest alates hakkab inflatsioon kasvama kiirenevas tempos. Osade majandusteadlaste arvates on vastavat taset võimalik alandada. Seda juhul, kui THI tõus on kas mõõdukas või siis suhteliselt tagasihoidlik. USAs on töötuse määra alanemist võimaldanud ettevõtete tugeva konkurentsivõime kõrval nende kõrge tootlikkus. Kahtlemata on siin olulist rolli mänginud tugev dollar. Kõik see on võimaldanud firmadel palgata järjest rohkem inimesi, et müüa suuremas koguses toodangut.

Statistilised andmed ajaperioodi 1954?1999 kohta näitavad seda, et tõenäosus inflatsiooniliste ootuste ümberarvestamiseks toodete ja teenuste hindadesse ning tööjõukuludesse on suurem siis, kui THI kasv on keskmisest kõrgem.

Akerlofi, Perry ja Dickensi uurimuse järgi peaks riigi loomulik tööpuuduse tase (natural rate of unemployement) olema 5,5 siis, kui THI on 6 protsendist suurem või võrdne. Seevastu 2?4ni ulatuva tarbijahindade kasvu korral oleks võimalik saavutada töötuse tasemeks 4, mis tähendab talutava töötuse määra alanemist. Edasine THI alanemine viiks töötute arvu suurenemisele. Samamoodi kaasneks 4 protsendist madalama tööpuudusega potentsiaalne tarbijahindade tõus tulevikus.

Tulenevalt eeltoodust on olnud USA Keskpank (Federal Reserve) oma seniste sammude kavandamisel väga ettenägelik. Juhul kui mitte arvestada kuute järjestikust intresside tõstmist viimase aasta-pooleteise jooksul, siis pole Fed kasutanud praktiliselt ühtegi rahapoliitilist võtet, mis väljendaks kartusi alaneva tööpuuduse negatiivsete mõjude suhtes.

Samas tuleb tõdeda, et Fedi ja Alan Greenspani ülesanne riigi majanduse ?pehmeks maanda(u)miseks? (soft landing) on antud tingimuste juures küllalt komplitseeritud. Sellega seoses võib intresside alandamist pidada majanduse elavnemise taustal leevenduseks pingelisele olukorrale USA tööjõuturul. Juhul kui lõdvema rahapoliitika rakendamisel ei vähene tööjõu kõrge tootlikkus, siis on ettevõtetel võimalik hoida palgakulusid kindla kontrolli all. Niiviisi pole mingit alust kartustel inflatsioonilisest survest pakutavate toodete ja teenuste hindadele.

Phillipsi kõvera eelduste kehtivus ei tähenda seda, et Eesti peaks edaspidi suhteliselt madala inflatsioonitaseme juures aktsepteerima ligikaudu kolm korda kõrgemat tööpuuduse taset. Kuna Eestis on enamasti tegemist tööjõu puudusega, siis tuleks suunata rohkem vahendeid väljaõppesse ja koolitamisse. Samuti on väga oluline tõsta tootlikkust, kuna see võimaldaks madalamate kogukulude juures rohkem toota. Seejuures on vajalik, et palkade reaalkasv ei hakkaks ületama tootlikkuse kasvu.

Igal juhul mõjub eestlaste suhteliselt hea haridustaseme juures riigi konkurentsivõimele positiivselt tehnoloogiasse suunatud kapitalimahutuste suurendamine. Just see aitab firmadel palgata suurema lisandväärtuse loomiseks rohkem tööjõudu. USA näide peaks olema siin veenvaks tõestuseks.