Ka riik peab osalema töötuskindlustuses

Töötuse probleemidega on Eesti riik hakanud tasapisi viimaste aastate jooksul tegelema. Just nimelt ? tasapisi. Tegelikult nõuab olukorra kriitilisus tunduvalt jõulisemat tegevust.

Selge on see, et tööpoliitika nõuab suuri kulutusi. Sammuke (tempoka käimise asemel) sellel teel on töötuskindlustuse süsteemi loomine.

Koostatud on tööhõive tegevuskava, on olemas tööturuteenuse seadus ja töötu sotsiaalse kaitse seadus. Riigikokku on jõudnud töötuskindlustuse seaduse eelnõu. Sellesse eelnõusse on koondatud seni mitme erineva seadusega reguleeritud ja erinevatest finantseerimise allikatest makstavad kompensatsioonid ja toetused:

1. Ettevõtte pankroti ja maksejõuetuse korral makstakse täna töötajatele saamatajäänud töötasu, puhkusetasu ja seadustega ettenähtud kompensatsioonid välja riiklikust tagatisfondist riigi kahe kuu keskmise palga ulatuses;

2. Koondamistasu, mis on ette nähtud töölepingu seadusega, maksab koondatud töötajale välja tööandja, s.h ka kollektiivse koondamise juhtudel;

3. Töötustoetus (kuni 270 päeva eest) makstakse riiklikest vahenditest.

Katteallikaid on töötuskindlustuse seaduse eelnõus kaks: töötajate kohustuslik kindlustusmakse 1% brutopalgast ja tööandjate makse 0,5% palgafondilt.

Seega jääb suurem osa töötaja kanda. Tööandjate ja omanike lohaka ja küündimatu tootmise juhtimise, sellest tekkinud riskide eest on vastutavaks saamas töötaja. Vaatamata sellele, et juhtimisest töötaja osa võtta ei saa.

Otsustamine ja vastutus peaksid käima käsikäes! Eesti praeguses majanduselus on liiga palju kuritahtlikke pankrotte ja riik ei suuda veel neid ohjata. Seetõttu ei saa riik praeguses olukorras kõrvale jääda ka tagatiste maksmisest tööandja maksejõuetuse korral. Järelikult peaks riik osalema vahendite kogumises töötuskindlustuse fondi. Kui seadus võetakse vastu eelarve kujul, siis riik osaleb töötule ainult baaskaitse säilitamisel, s.o riigieelarvest finantseeritava abiraha maksmisega.

Kõik tööturu osapooled ? riik, tööandjad (ettevõtted), töötajad ? peaksid osalema rahalise kindlustusfondi moodustamisel võrdselt. See võiks olla järgmine:

n töötaja 0,5% brutopalgasttööandja 0,5% palgafondiltriik riigieelarve vahenditest (samaväärses võrreldavas mahus).

Riigi üks ülesanne on riigi kodanikele äraelamise tagamine ning seetõttu ei ole riigil põhjust end tööturu osapoole ülesannetest taandada.

Kui töötuskindlustuse fondi tööturu osapoolte võrdsete sissemaksete printsiip ei leia toetust, siis tuleks töötuskindlustuse seaduse eelnõu §5st välja jätta kaks punkti: hüvitis töölepingute kollektiivse ülesütlemise korral ning hüvitis tööandja maksejõuetuse korral.

Lausa vale on jätta töötaja ilma töötuskindlustuse hüvisest töötuks jäämise korral pärast töölepingu lõpetamist töötaja enda soovil, sest töötaja on töötamise ajal teinud nimetatud fondi oma palgast sissemaksed.