Uudised
Anne Oja
6. veebruar 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaitsealune maja võib hävitada investori plaanid ja raha

Muinsuskaitseseltsi aseesimees Jaan Tamm märgib kahjutundega, et enamikus ostu-müügi tehingutes puudub ostjapoolne investeerimiskohustus. Seetõttu seisavad paljud nii Tallinna vanalinnas kui mitmel pool mujal Eestis ostetud hooned korrastamata. Kiire rikastumise eesmärgil edasimüümiseks ostetud vara on huviliste tellitud ekspertiisil osutunud kümnete miljonite suurusi investeeringuid nõudvaks.

Ehkki muinsuskaitse all olevate objektide korrastamiseks saab eraomanik taotleda riigilt ja linnavõimudelt rahalist toetust, ei tasu selle lootma jääda.

Riigieelarves olevate muinsuskaitse rahade ? 19-20 miljoni krooni aasta kohta ? jagamine on aeganõudev ning läbipaistmatu protsess, kus on tihti mängus poliitilised huvid. Tallinna linna prioriteediks on aga eelkõige vanalinn, raha väljapoole selle piire ei jätku. Ka eeldab linnavalitsus taotlejatelt omafinantseeringu olemasolu.

Muude rahastamisvõimaluste väljaajamise kohta ütleb Tamm, et kuna Tallinna vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, pole ka rahvusvaheliste fondide ning organisatsioonide uksed siinsetele taotlejatele suletud. Maailmapangast saadud laenurahaga on näiteks ehitatud WW-Passaazh.

Tamme sõnul võib kohalikele kinnisvaraarendajatele eeskujuks tuua Preatonit ja Oberschneiderit, kes mujalt tulnud inimestena mõistsid, et kõige lihtsam viis asju ajada on täita teatud reegleid. Enne Ilmarise kvartali ostmist käisid Preatoni esindajad Muinsuskaitseinspektsioonis uurimas, mida ostetavatesse hoonetesse üldse teha saab. Eesti ärimees loodab siiani tutvustele ega pööra eeltööle ? uuringutele ja projekteerimisele ? tähelepanu.

Muinsuskaitseseadus nõuab, et nii ajaloolisi uuringuid, projekteerimis- ja ehitustöid teeksid muinsuskaitse all olevate objektide juures ainult vastavat litsentsi omavad isikud ja firmad. Nende nimekiri on üleval Muinsuskaitseinspektsiooni koduleheküljel www.muinas.ee.

Nimekirjas olevad projekteerimisbürood suudavad adekvaatselt hinnata ka renoveerimiseks vajamineva investeeringu suurust, mille peaks kinnisvara ostja selgeks tegema enne ostutehingu sõlmimist.

?Kaitsekohustuse teatised on võrreldavad hobuse tõutunnistusega,? ütleb Jaan Tamm. Hoolimata omanikust käivad dokumendid varaga kaasas. Notarite kohustus on mitte kinnitada tehingut, kus müüja jätab ostjale osad dokumendid üle andmata. Tegelikult peab kannatav osapool hilisemaid vaidlusi lahendama kohtus.

Tallinna Linna Kultuuriväärtuste ameti peaspetsialist Olev Liivik räägib, et kaitsekohustuse teatised saavad kõik kinnisvaraomanikud vanalinnas kätte hiljemalt kahe aasta pärast. Praegu ühe osana objekti elementide seisukorda kirjeldava dokumentatsiooni koostamine alles käib.

Liivik soovitab konsulteerida kultuuriväärtuste ametiga, kui kinnisvaramaaklerid kasutavad müügiargumendina pööningu väljaehitamise võimalust. Paljusid pööninguid pole lihtsalt võimalik välja ehitada, kuna luba katust tõsta ei anta.

Linnapildis kiputakse tihti unustama, et maja välimuse määravad aknad, uksed ning katused. Tallinnas, kus on kok-ku 2118 mälestist, on aknad vanalinnas kõige suurem probleem. Ilma loata ei tohi neid suuremaks või majaseina juurde teha, muuta asetust ja ruutude jaotust. Puitaknad kas restaureeritakse või asendatakse uute, täpselt samasugustega. Plast on materjalina välistatud.

Teadmatusest, aga vahel ka lihtsalt muinsuskaitsenõudmiste ignoreerimisest, tekib vanalinnas palju vaidlusi. Muinsuskaitse esindajatel on õigus mitte anda soovitud ümberehituseks luba, juba alustatud tööd peatada või nõuda nende ümbertegemist. Kinnisvaraomanikule toob see juurde lisakulutusi nii kaotatud aja, väljavahetatavate materjalide kui makstavate trahvide näol.