Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eksimine on inimlik

Vilve Torn 09. veebruar 2001, 00:00

Kohtun oma endise õppejõu Arne Merilaiga külmal ja tuisusel pärastlõunal ülikooli peahoones. Ma pole teda pärast lõpetamist kordagi näinud ning ma olen põnevil, kas ta tunneb mu ära või mitte. Tunneb küll.

Põhjus, miks ma Merilai uuesti üles otsin, on lihtne, kuid tundub esmapilgul uskumatu. Tõelise asjatundjana luule alal avastas ülikooli dotsent Arne Merilai, et uuel Eesti sajakroonisel olevad Lydia Koidula luuleread eksitavad rahvast ning ei sobi Eesti Panga uuele kupüürile kohe kuidagi. ?Mulle teevad sellised asjad nalja. See on algaja äpardus, kus tahetakse kõike hästi teha. Paraku ei kuku see alati nii välja.?

Jutu jätkuks tõmbab Merilai kõne all oleva rahatähe taskust välja ning paneb selle minu ette lauale.

Vaatan seda ning nendin, et muudatused läbi teinud ning uues kujunduses sajakroonine on kahtlemata ilus ja turvaline rahatäht. See on mitme kunstikriitiku poolt ka heakskiidu leidnud ning on rahana tuntud ka neile, kes ei tea tegelikult midagi kupüüril kujutatud isamaalaulikust Lydia Koidulast.

?Rahatäht on tõesti ilus ning seda võib uhkustundega lehvitada. Muidugi, kui on, mida lehvitada,? kinnitab ka Merilai.

Merilai ütleb, et märkas viga kohe, kui uut sajalist esimest korda nägi. Tänaseks on ta esialgsest jahmatusest küll üle saanud, kuid mõtlemapanev on see teema dotsendi jaoks ikkagi.

?Rahatähel olev salm on pärit Koidula Kroonlinna-perioodi luuletusest ?Unenägu?, mis kuulub omakorda tsüklisse ?Soome sild.? Tsükkel valmis Koidulal 1881. aastal ning poetess pühendas selle Soome Kirjanduse Seltsi juubelile,? selgitab Merilai. Merilai sõnul on tsükkel huvitav selle poolest, et selles kuulutab isamaalaulikuks peetav Koidula aktiivset armastust Soome riigi vastu. Samuti on Merilai sõnul tsüklis selgelt väljendatud Kreutzwaldi-Jannseni-Koidula unistus Eesti ja Soome ühisest riigist. Sellele viitab selgelt ka salmis olev fraas kandes ühte isamaad.

?Annab mõistada, miks kunstnik just selle nii tugeva ideoloogiaga laetud teksti rahatähele valis? Millest äkki selline vihjeline ja ootamatu Soome-suund, Eesti kroon on ju ometi Saksa margaga seotud?? küsib Merilai.

Ja vastab ise. ?Ma julgen ainult oletada, kuidas selline möödapanek võimalikuks sai. Ju otsustas kunstnik antud stroofi kasuks puhttehnilistel põhjustel. Näiteks L. Koidula 1969. aasta tekstikriitilises väljaandes esitatud autograafidest leidub just selle salmi all vajalik allkiri. Samuti on tekst selgelt loetav ja sodimata. Paremat näidist olnuks raske leida,? möönab Merilai.

Kui aga asjasse veidigi süüvida, siis on ilmne, et luuletaja teksti on kasutatud lihtsalt väliselt kui pilti ning sisusse on suhtutud üsna hooletult.

Krooniisa, kunstnik Vladimir Taiger ütleb, et tema meelest sobib kõne all olev salm rahatähele igati. ?Luuletus võib olla pühendatud kellele või millele iganes. See ei ole takistus. Mina lähtusin oma valiku juures sellest, et see on Koidula. Sama hästi oleks võinud seal olla ka salm luuletusest ?Meil aiaäärne tänavas?.?

Teiseks eeliseks peab Taiger teksti kompaktsust ja lühisust. ?Pikemat asja oleks raske paigutada olnud.?

Merilai nõustub Taigeriga. ?Jah. Koidula on Koidula nii või naa. Erinevalt portreest mängib aga salm rahvale siiski vingerpussi. See, millest luuletaja räägib, ei tähenda antud kontekstis paraku Eestit, mida oma rahalt tuleks eeldada.?

Kuidas suhtuvad asjasse soomlased, küsin Merilailt. ?Nad on diplomaatilised. Ju kehitavad õlgu. Mis neil ikka üle jääb? Hümni viis on meil nagunii ühine.?

Kas see oleks midagi päästnud, kui pankurid või kunstnik oleks asjatundjatega konsulteerinud? ?Küllap vist, kuigi ma ei saa pead anda. Pank aga nüüd küll süüdi pole.?

Et edaspidi selliseid vigu vältida teeb Merilai ettepaneku tulevikus ülikooli õppejõududelt, kirjandusmuuseumist või muudelt asjatundjatelt rohkem nõu küsida.

?See kehtib loengute, pidulike kõnede, tekstide puhul. Kirjandusinimesed pole sugugi igavad ja kuivad kirjakoid, kes vanu tolmutorte valvavad ja ilmunut kritiseerivad. Võime suurepäraseid ja tabavaid tekste koostada, luuletusi kirjutada, ilmestavaid tsitaate pakkuda. See annab garantii, et mööda küll ei panda.? Kui selline tegevus seostuks prestii?iga ja nõudlust on, võib sellest teatada aadressil amerilai@ut.ee või eks@kirjandus.ee.

Väitega, et eksimine on inimlik, on Merilai nõus ning lisab siis: ?Hea näide on president Lennart Meri uusaastakõne. See oli pigem mingi VEKSA aruanne, mis ei kõlvanud kusagile. Kui president juba eksib, mis siis teistest rääkida.?

Jah. Pean tõdema, et pank ei olnud asjaga kursis. See stroof on graafiliselt väga tuntud ning seda on palju kasutatud. Rahatähte kui rahva sümbolit arvestades, pidanuks panga valik aga olema teine.

Unes nägin laia oja
Pitkast sillast ohjendud;
Nägin uhke kaljukoja
Sugupinnal? pohjendud;

Nägin tema sambad sirgus
Pilve põue ligidal;
Mullal viljavihud kirgus
Veeti pale higinal;

Põgenenud, uras äike
Silla al?sest laenetest;
Noorel nurmel päästis päike
Lillenupud paenetest;

Hommiku ja õhtu tuuled
Puistasivad udusid,
Hämariku õitses huuled
Koidul? õnne kudusid;

Rahu kõndis läbi laane
Õigusega paral kääl;
Taara võlvis õnnekaane
Soome-Eesti pinna pääl?;

Silla otsad ühendatud,
Kandes ühte isamaad,
Tõe templiks pühendatud...
Nägu ? millal tõeks saad?!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing