Pühapäev 22. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Suusapuhkuselt tagasi vigastusteta

Eha Laanepere 09. veebruar 2001, 00:00

?Vähemalt mingi spordialaga peaks olema varemgi tegeletud,? ütleb spordimeditsiini keskuse spordiarst Virve Vask.

Kui on plaan minna esimest korda elus mägedesse suusatama, siis piisab täiesti ka mõne teise spordiala kogemusest. ?Põhiliigutused saab kohapeal treeneri või vilunumate kaaslaste käest ära õppida,? kinnitab Vask. Lumelauasõit on kraadi jagu keerulisem kui mäesuusatamine, aga nooremapoolsetel inimestel nii umbes 45. eluaastani ei tohiks nende selgekssaamine probleem olla. Loomulikult pole algajal aga mõtet kippuda proffide rajale, vaid esialgu tuleks end lihtsamatel teedel proovile panna.

Kuid ainult kunagisest spordikogemusest ei piisa. Kui lihastelt-liigestelt-kõõlustelt nõuda rohkem, kui need suudavad taluda, siis on tagajärg paratamatult väiksem või suurem trauma.

Kes pole kaua treeninud, peab oma lihaste vastupidavust ja töövõimet suurendama. Poolteist kuud enne suusapuhkusele sõitmist tuleks kolm korda nädalas vähemalt pool tundi korraga teha puusa-, reie-, kõhu- ja seljalihaseid ettevalmistavaid harjutusi.

Talialadest ei nõua spetsiaalset eeltreeningut ainult ehk kepikõnd ja uisutamine. Kuigi ? uisutama õppimine on lihastele küllaltki ränk ja pole ime, et paljud loobuvad pärast paari katset. Kui uisutamine on lapsepõlves selgeks saadud, on see oskus kehamälus alles ja lihased harjuvad ruttu.

Enamlevinud talialadest on ohutuim kepikõnd, kõige vigastusterohkemad aga mäesuusatamine, lumelauasõit ja teised ekstreemalad:

  • Keppidega kõndides kukkumistraumasid pole. Ainult siis, kui eeltreeninguta harrastada kepikõndi mägedes, võib säärelihased valusaks võtta.
  • Murdmaasuusatamine on väikese vigastusteohuga ala. Kui Tartu maratoni rekordaastal oli 12 000 osalejat, pöördus abi saamiseks kümmekond võistlejat arsti poole (kergemad vigastused paranesid tõenäoliselt ise).
  • Mäesuusatamisel on võimalikud rasked kukkumised ja kokkupõrked.
  • Lumelauasõidul, eriti kui tehakse saltosid ja hüppeid, on suur oht ära põrutada oma põlve- ja hüppeliigese kõhred, kukkuda pea peale ja saada muid raskeid vigastusi.

Kuid isegi need, keda vaevab krooniline liigesehäda, ei pea sellepärast sugugi koju nelja seina vahele jääma ja sportimist iga hinna eest vältima. Mõistlik on arstiga nõu pidada ja osta endale selga, põlve- või hüppeliigest toetav tugiside. Selliseid tugisidemeid, mis ühtlasi soojendavad ja ravivad, saab osta Tallinnast kauplusest Tervis-keskus ja tugitoodete firmast Medical Hulgi. Varem viga saanud liigesed võib ka spetsiaalse plaastriga kinni teipida, kui see on õigesti ära õpitud. Muidugi ei maksa haige põlveliigesega, isegi kui see on kaitstud, lausa ekstreemseid lumelauahüppeid teha.

Sama olulised on kannapõrutuste ärahoidmise seisukohalt vetruvad ja jalga toetavad jalanõud, muude vigastuste ärahoidmiseks küünarnuki- ja põlvepolstrid rõivastel ning paksud kindad.

Virve Vask märgib, et rohkem kui pooled sporditraumadest on jalavigastused. Vähem on käe-, rindkere- ja peatraumasid.

Ka siis, kui pind juba jalge alt kaob, saab õigesti kukkudes ja hea õnne korral suuremaid vigastusi vältida.

  • Kui hakkate kukkuma, kallutage end tahapoole ja püüdke maanduda taguotsa peale. Proovige vältida näoli või õla peale kukkumist.
  • Kui olete kukkunud, pöörake end võimalikult ruttu külili.
  • Kui hakkate mäenõlvalt alla rulluma, hoidke näo ees kokku surutud küünarvarsi.
  • Jalgadega võtke n-ö sahk sisse, et hoogu maha pidurdada. Igasuguste traumade puhul tuleb kõigepealt läbi mõtelda, mis juhtus ja kuidas juhtus, ja oskustele ja võimalustele vastavalt tegutseda:
  • Lahtine luumurd tuleb siduda ja lahastada.
  • Kui trauma on raske, tuleb kannatanut hoida kuni abi saabumiseni teadvusel, et terava valu tõttu ei tekiks ?okiseisundit.
  • Kui valu on terav, jalale ei saa toetuda või jala kuju on moondunud, tuleb kohale kutsuda kohalik esmaabi.
  • Kui lumelauahüppeid tehes on pea peale maandutud ja teadvus kaotatud, tuleb 24 tundi arsti järelevalve all olla, mitte kohe mäele tagasi tormata.
  • Igasuguste kinniste traumade korral kehtib kolme K reegel: pane haigele kohale külma, tõsta kõrgemale ja tee kompressioon. Haige koha peale tuleb panna lund, jääd või külma vett. Käsi või jalg tuleb fikseerida tavalisest kõrgemas asendis, et sinna ei valguks nii palju verd, mis verevalumi suuremaks ajaks. Mehhaaniliselt takistab verevalumi suurenemist ka kompressioon ehk rõhtside.
  • Kui veerand tundi pärast õnnetust on valu mööda läinud ega tule tagasi, siis võib kergemalt hingata. Olete pääsenud kergelt ega pea arsti juurde minema.
  • Kui valu kestab, tuleks kõigepealt koju või hotellituppa minna ja riided ära võtta. Kui ärakukutud koht on turses, võib haige koha peale määrida valu ja põletikku leevendavat geeli. Kui järgmisel hommikul end väga halvasti ei tunne, võib uuesti rajale minna.
  • Tõsisem on lugu siis, kui põlve- või muu liiges on tugevasti turses ja valutab. Siis tuleb üles otsida arst või koju sõita. Või vähemalt puhkuse sportlik osa selleks korraks lõpetatuks lugeda ja edasi ainult linnaekskursioonidel käia või mäestikuõhku jalutades nautida.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing