Kas keskkonnaauditi teostamine ning säästva arengu põhi-mõtete rakendamine on vajalik?

Praegu tundub ehk kummaline, aga juba mõne aasta pärast võib tootjatel muutuda oma kauba müümine ilma keskkonnaauditita keeruliseks, sest audit loob ettevõtte tegevusele usaldusväärse fooni.

Juba on märgata piiritaguste partnerite soovi teha koostööd eelkõige keskkonnasõbralike ettevõtetega, sest selline on Euroopa poliitiline ja majanduslik suunitlus ning on ilmne, et sama mõtteviis kandub varem või hiljem ka kodumaisesse majandusruumi.

Keskkonnaaudit näitab ettevõttele kätte võimalused säästvamaks tegevuseks, näiteks ressursside tõhusamaks kasutamiseks, või aitab tulevikus vältida keskkonnamõjudega mittearvestamisel varitsevaid ohte. Täna auditile kulutatud raha aitab ettevõttel tulevikus säästa.

Olen veendunud, et keskkonnaauditeerimine on üks riigi majanduskeskkonda tugevdavaid komponente.

Saastuse kompleksse vältimise seaduse eelnõu tundub minu jaoks olevat rongist etteruttamine. Ilmselgelt on ametnikud hüpanud rongi veduri ette ja hakanud seal jooksma. Ju tahetakse kellelegi meeldida. Muidugi on kaheldav, kes sellisest tegevusest võidab ? selline üksinda rongi ees jooksmine ei lõpe kunagi hästi.

Kindlasti tekitab selline ülepeakaela otsustamine ettevõtjates üleüldist hirmu ja vastuseisu Euroopa Liidu suhtes. Mida rohkem vastuolulisi argumente ja ametnike apsakaid korjub, seda enam tekib ka ettevõtteid, kelle arvamus euroliidu suhtes muutub selgelt negatiivseks.

Iseenesest on saastuse kompleksse vältimise idee ja parima võimaliku tehnika rakendamine väga hea põhimõte, aga rakendumine on natuke rabe ja mõtlematu. Aga praegu pole määratud, mis üldse on parim võimalik tehnika, samuti puuduvad kriteeriumid, millega ühe või teise ettevõtte seisundit võrrelda. Pahameelt tekitab ka see, et vajaminevad 20 miljardit krooni tuleb kinni maksta tarbijal, samas ei saa me eeldada, et tarbija on valmis lisakulutusi enda kanda võtma. Seda enam, et see pole ainus euroliiduga seotud lisakulutus.