Kohustuslik keskkonnaauditeerimine ? ettevõtja uus lisakohustus?

Tegelikult pole keskkonnaauditeerimine (KA) mingi imeasi ja kujutab endast ettevõtjate poolt vabatahtlikult tellitavat ja kliendi enda kriteeriumide alusel tehtavat protseduuri, kuhu riik üldjuhul ei sekku.

Eestis on viimastel aastatel tehtud mitmeid auditeid nii kodumaiste kui ka välismaiste audiitorite poolt. Käesoleva aasta esimesest päevast jõustus ?Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus?, mis peaks rajama teed majanduslikel alustel toimivate keskkonnakorralduslike abinõude õiguslikule rakendamisele. KA on suunatud põhiliselt kõrgendatud keskkonnariskiga tegevuste perioodilisele hindamisele. Oma keskkonnajuhtimissüsteemi peavad laskma auditeerida vähemalt üks kord kolme aasta jooksul kõik organisatsioonid, kelle tegevus on seaduses ära märgitud. Tegevuste täpne loetelu ning tegevuse kriteeriumide ja ulatuse määramine on jäetud keskkonnaministri kehtestada. Lisaks nõuab seadus KA tegemist juhul, kui riik omandab või võõrandab kinnisasja, millel on toimunud selline tegevus.

Kahjuks jääb seaduses selgusetuks, millistele nõuetele peab vastama auditeeritav keskkonnajuhtimissüsteem. Hetkel on ISO 14 001 järgi sertifitseeritud üheksa Eesti ettevõtte keskkonnajuhtimissüsteemid, kuid enamikul nendest ettevõtetest, kellele seadus laieneb, selline süsteem puudub. Ka Euroopa Ühenduse määruse järgse keskkonnajuhtimissüsteemi (EMAS) registreerimine on meie ettevõtetele võimalik alles pärast Eesti liitumist. Liiatigi on nõuetele vastavate süsteemide ülesehitamine, sertifitseerimine ja töös hoidmine seotud suurte kulutustega, mida vähemalt väiksema või keskmise suurusega ettevõtted ei saa endale lubada. Tõenäoliselt taandub kohustuslik KA seega alguses vastavusauditi tasemele, kus hinnatakse organisatsiooni keskkonnakaitselist tegevust ja selle vastavust seadusandlusele.

Teine probleem on seotud keskkonnaaudiitoritega. Aastatel 1996?1997 koolitati keskkonnaministeeriumi eestvõttel mitme välisabi projekti käigus välja üle kahekümne inimese, keda hinnati kas audiitori või juhtaudiitori kvalifikatsiooni vääriliseks. Samas pole enamikul neist formaalset tunnustust, kuna Eestis puudub rahvusvaheliselt aktsepteeritud keskkonnaaudiitorite kvalifikatsiooni tõestamise ja akrediteerimise süsteem. Seadus pakub siin ühe lahenduse, mille järgi keskkonnaministri poolt moodustatav komisjon hakkab hindama keskkonnaaudiitorite kvalifikatsiooni ja väljastab keskkonnaaudiitori tunnistuse.

Neile keskkonnaaudiitoritele, kes on investeerinud enda täiendamisse ja läbinud rahvusvaheliselt tunnustatud ja registreeritud koolituskursuse väljaspool Eestit, võib tunduda selline pädevuse hindamine kummalisena. Tegelikult on tegemist vaid formaalse kvalifikatsioonihindamisega ning audiitori andmete registreerimisega taotleja esitatud dokumentide põhjal ning hindamise aluseks võetakse vastavad kvalifikatsioonistandardid.

Igal juhul ei tasu ettevõtjatel seadusest tulenevaid kohustusi karta. Antud juhul pole tegemist niivõrd riigi poolt uute kohustuste pealepanemisega, kui lihtsalt ühe keskkonnakaitselist olukorda objektiivselt kajastava vahendi juurutamisega. KAga on seotud küll olulised kulutused, kuid tavaliselt võimaldab keskkonnaasjades saadud selgus saavutada ulatuslikku kokkuhoidu näiteks tooraine, energia ja muude ressursside efektiivsema kasutamise juurutamisega. Peatselt rakenduva keskkonnakomplekslubade süsteemi juures hakkab perioodiline KA eeldatavalt täitma olulist rolli loaga määratletud tingimustele vastavuse tõendamisel.

Varsti jõuab kätte aeg, kui KA muutub kõikidele ettevõtetele sama tavaliseks kui rahandusaudit. KA tulemusi hakkavad aktsepteerima nii riigiasutused, pangad, kindlustus, koostööpartnerid, konkurendid kui ka avalikkus ning tulemuseks on vastastikuse usalduse suurenemine ja parem majanduskliima. Keskkonna kvaliteeti säilitamisest rääkimata.

Autor: Mihkel Vaarik