Uudised
13. veebruar 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tubakaseadus annab arhitektidele ja ehitajatele tööd

Korralik tuba suitsetajatele nõuab suhteliselt suuri kulutusi ja esitab kõrgendatud nõudmisi ka kõrvalasetsevatele ruumidele. Siiski on suitsuruumidele hakatud viimasel ajal suuremat tähelepanu pöörama nii erafirmades kui ka riigiasutustes.

Kui tegemist pole just püüdega võõrutada töötajaid pahast harjumusest, soovitan arhitektina rajada suitsutuba välisvalgustusega ruumi. Kuna ventilatsiooni poolt väljatõmmatava õhu hulka arvestatakse peamiselt ruumi pindala järgi, peaks tuba olema võimalikult väike. Akendeta ruum muutub sellisel juhul aga ahistust tekitavaks kastiks.

Hea, kui suitsuruum on varjatud kõrvaliste pilkude eest - ei ole ju sugugi mitte kõik huvitatud oma harjumuste afi?eerimisest. Mööbel olgu kergelt puhastatav ja kindlasti tule levikut takistavast materjalist. Suitsuruumis võiks olla ka laud, kus peal lehte lugeda või mõned paberid läbi vaadata.

Põhiline viga, mis olemasolevasse ehitisse suitsuruumi rajamisel tehakse, põhineb arvamusel, et paneme tugeva väljatõmbe ventilaatori seina ja probleem saab lahendatud.

Ära unustatakse tõsiasi, et väljatõmmatav õhk tuleb kuidagi ka kompenseerida, ehk siis kusagilt peab õhku ka juurde tulema. Uutes tihedates majades õhku naljalt kuskilt juurde ei tule ja nii ka väljatõmme ei tööta. Vanemates ehitistes hakkavad aga ümbritsevates tubades töötajad tundma, kuidas aknad hakkavad äkki ?sisse puhuma? ja õhk muutub jahedamaks.

Probleemi aitab vältida suitsuruumi lähedale spetsiaalse elektriküttega sissepuhkeagregaadi paigaldamine. Linnatingimustes on soovitav sellele lisada ka filtrid õhu puhastamiseks. Praktikas on antud seadme puhul tegemist tavaliselt umbes 50x50x100 cm suuruse valge masinaga.

Suitsuruumis piisab väljatõmbeks ümarkanal ventilaatorist. Jälgida tuleb, et sisse- ja väljapuhkekohad asuksid kas erinevatel hoone külgedel või vähemalt kümne meetri kaugusel teineteisest. Kindlasti tasub kontrollida, et oleks tagatud sissepuhutava õhu juurdepääs suitsetamisruumi.

Lisaks vastavate agregaatide ventilatsioonivõimsusele tasub tähelepanu pöörata ka seadme müratasemele. Kui vastav näitaja on üle 40dB, tuleb paigaldada spetsiaalne mürasummuti.

15?20 inimesega väikekontoris soovitan eelpool kirjeldatust pisut lihtsamat süsteemi. Paraku tuleb sellisel juhul ohvriks tuua mugavus või arvestada suurenevate küttekuludega. Nii võib suitsuruumist väljatõmmatava õhu sisse anda läbi värskeõhu klappide välisseinas.

Teoreetiliselt on võimalik lahendada ventilatsioon suitsetaja ümber ka kohtväljatõmbega ? analoogiliselt köögikubule. Praktikas ma sellist lahendust siiski ei soovita, sest suitsulõhna levimist takistab ikkagi sein ja seda vaid juhul, kui suitsuruum on ventilatsiooniga pisut alarõhuliseks muudetud.

Meie oma mullu valminud kontorihoonesse suitsuruumi ei kavandatud. Maja ruumiprogrammi planeerimisel lähtusime eelkõige nendest vajadustest, mida dikteerib meie ettevõtte põhitegevus.

Suitsetamise osas on tegu vana kontorihoone ajast pärineva vaikiva kokkuleppega, et suitsetatakse väljaspool kontorihoonet ja see ei tohi saada takistuseks inimese kättesaadavusel ega tööülesannete täitmisel. Suitsetajaid on meil umbes viiendik kontori töötajatest.

Seega ei ole meil lähiajal plaanis suitsuruumi ehitama hakata. Pigem võimaldame oma maja inimestele kontorihoones tervislikke tegevusi nagu näiteks saunaskäimine.

Sauna eesruum on tänu heale ventilatsioonile ka üks võimalikke suitsetamiskohti.

Kui kunagi tekiks küsimus suitsuruumi vajalikkuses, siis tõenäoliselt tehtaks see sauna arvelt. Seni pole aga suitsetamise teema ettevõttes probleemina esile kerkinud.

Autor: Indrek Allmann