Tuld vaenlase pihta ? arsti vaatevinklist

15. veebruar 2001, 00:00

Arstina vaatleksin tulistamisskandaalis järgmisi seoseid:

  • Poisikesest peaminister. Kolleeg Sigmund Freud arvas, et ebakindel isik hakkab mingis eas lapsepõlvekomplekse välja elama. See võib väljenduda nii, et seadused, eriti kirjutamata seadused käivad vaid teiste kohta. Astutakse ajas tagasi, kus polnud vastutust, süü korral aga aetakse see teiste kaela.

Põhiseadus poisikesest peaministrit ette ei näe. Vähene ebamäärasuse, pinge- ja stressitaluvus leiab ajutist kergendust arvatava konkurendi kujutletavas kõrvaldamises. Peaministri puue ei ole poisikeselikus või emotsionaalsus vaid alaväärsustunne suhetes oma konkurendiga. Peaministri võimu säilimisel võib see kinnistada tema veendumust kõikelubatavuses. Võib kujuneda nn. president Leonid Kut?ma efekt, kuid hoopis kohutavamate tagatoa salanõudega.

  • Nalja tegemine või vaenu õhutamine. Peaministril pole arusaama, kas ta tegeleb naljategemise või vaenu õhutamisega. Võõraste pilkude eest peidus, oma korporatiivses ringis, teineteise ees ärbeldes tunnetati rituaalse tapmise jõudu. ?Plats puhtaks? idee kinnitus järgmises staadiumis. Luua asemel on nüüd pumppüss.

  • Valetamine ja silmakirjalikkus. Väljavõte Mart Laari avaldusest: ?Ma tunnen sügavat piinlikkust, et ei suutnud Lepiksoni korrale kutsuda, tema tegu ära hoida ega takistada, ega anda sellele kiiret eetilist hinnangut.?

  • Arusaamine ja mälu. Puudub lihtsaimgi arusaamine, et probleemi sisu ei ole kaaskonna käitumine vaid peaministri tulistamine ja hilisemad eetilised tõekspidamised. Pealegi osutus Laari mälu kättesaadavus nõrgemaks alluvate mälust, ja ta mälu on eriti valiv. Mäletades tulistamist, ei mäleta peaminister ?kas ta ka pildi suunas tulistas?. Arvatavasti hoidsid suurema veresauna ära ihukaitsjad, kuna peaminister andis tuld igas suunas.

Siin oleks ka kohane tagasi lükata spekulatsioonid opositsiooni tagataskust. Teatavasti oli maavanem Lepikson seotud isamaalise organisatsiooniga, keda aumõisted ei kohusta. Küll aga peale sidemete katkemist nendega vallandus Lepiksonil lihtkodaniku kõlblustunne. Lepiksoni Juudaks kuulutamine aga kannab vaid sündmustesse kaasatud ohvitseride hirmutamise märke.

  • Tulistamine ja tabamine. Tulistades küll ekspeaministrit, haavas Laar teadlikult nii enda kui Savisaare toetajaid. Nii lükkas Laar kaugemale piiri, mis on ühiskonnas lubatud, see tähendab keegi ei julge kohapeal ka vahele sekkuda, sest tulistab ju peaminister ise.

  • Ohvitseri ja kaitseliitlase au. Alkoholi tarvitamist lahingukeskuses ei näe ette ükski teenistuslik norm kaitseväes ega kaitseliidus. Samuti tulistamissilueti asendamist konkreetse isiku kujutisega. Kui peaministri kui poliitiku au võimaldab tugitoolist kinnihoidmist, siis laidonerlik ohvitseriau seda ei luba.

  • Ajakirjandus ja probleemi ammendumine. Kui neljandik inimesi peab tagasiastumist vajalikuks, pool vabandamist, viiendik aga ei oma seisukohta, ei suuda juhtunut olematuks vaikida isegi neljas võim. Välisriikide vastukajad peavad tagasiastumist enesestmõistetavaks. Laari seni vastuvaidlematu kuuletumine lääne nõuandjatele on esimest korda kohanud mehist, visa ja eestlaslikult jonnakat vastupanu.

  • Mart Laari tagasiastumine. Ainult väike ei suuda riivatud eneseuhkust ?alla neelata?.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing