Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Leari tragöödia läheb täissaalile

Madli-Liis Parts 16. veebruar 2001, 00:00

Eesti teatrilavadel pole tõesti olnud eales nii palju vett kui Shakespeare?i suurejoonelise tragöödia seekordses lavastuses. ?Lavakujundus on fantastiline! Tänu veele saab tekitada fantastilisi visuaalseid efekte,? ei ole narri osatäitja Jan Uuspõld kujundusliku poole kiitmisega kitsi.

Priit Pedajase lavastatud ?Kuningas Leari? sõnum on alati päevakajaline: sügav ja inimlik lugu truudusest, vananemisest, võimust ja viletsusest, armastusest ja vihkamisest vanemate ja laste vahelises suhtes. Pedajas kinnitab, et publik kohtub värvika tegelaskonnaga ja näeb hulka häid näitlejatöid.

Sündmustik on pingeterohke. Eakas kuningas jagab vara ja võimu tütarde vahel ära. Varanduse suuruse määrab tütarde armastus, mida igaüks peab kirjeldama. Kaks vanemat tütart on kaunisõnalised, noorem aga kidakeelne, kuna tema meelest ei saa armastust üksnes sõnadega kirjeldada. Lear valib. Varanduse saavad kaks vanemat tütart. Ühtäkki haihtub vanemate tütarde armastus ning kurnatud kuningas leiab end väljatõugatuna tormisel nõmmel. Lear kahetseb valikuid, kuid tagasiteed ei ole.

?Paeluvaim on kuningas Lear ? et just Ita Ever mängib teda,? räägib Uuspõld. ?Asi kõlab hoopis teistmoodi. Tütred ei viska välja isa, vaid ema, Ita ei mängi meest. Sugu pole määrav. Vanade ja noorte probleem on kuubis.?

Kindlasti on põhjust ?Kuningas Leari? kaema minna Ita Everi austajaskonnal.

Eesti teatri grand old lady on Shakespeare?i kuninga rolli väärt, seda enam 70. sünnipäeva puhul.

Kui näitlejannad on mänginud Hamletit, siis miks mitte ka Leari. Seda, et Ever saab hakkama ka mehe mängimisega, on ta varem komöödialaval tõestanud.

Siin pole sellele rõhutud. Ja hea on, sest ?Leari? konflikt võiks mõjuda ema ja tütre suhetes veel rängemalt. Eeldusel, et lapsed on emale veel lähedasemad kui isale. Everis on kuninglikku vägevust ja samas salmereegilikku väetit lapsemeelsust.

Eraldi võttes jääb see Lear meelde küll. Jõuliste märkidena haaravad end vaatama ka Leari vanemad tütred (Ülle Kaljuste ja Laine Mägi). Rääkimata seninägematutest lavalistest efektidest, millest on ajakirjanduses kõvasti juttu tehtud. Selles osas vaatajal pettuda ei tule. Kohati igavaks kiskunud avavaatuse ärakannatanute vaev saab tasutud õhtu teises pooles, mil mäng käib lavasuuruses basseinis. Näitlejad pladistavad pahkluuni vees.

Võitlevad, langevad nagu loogu, surevad vette. Ja ülalt kallab lakkamatult päris vihma. Pille Jänese kunstnikutöö mõjub, lavastaja Pedajase muusikalises kujunduses korduvad motiivid toodavad õhustikku. Kui ainult jälile saaks ? õhustikku mille ümber? Kui vaatajat haarav ja puudutav sisu polegi seekord eesmärk, võiks vaatemängu veel rohkem juurde keerata.

Mõned aastad tagasi lint?isid Draamateatri näitlejad lavastaja Katri Kaasik-Aaslavi, kuna tol polevat olnud ?Hamletiga? midagi öelda. Pärast ärajäänud ?Hamleti? etendust saavad maksumaksjad Draamateatrilt oma Shakespeare?i tüki nüüd lõpuks kätte ? väliselt efektse, aga õõnsavõitu. Kahju, mõni aasta tagasi, kui Pedajas lavastas Madis Kõivu näidendi ?Peiarite õhtunäitus?, oli selles puht Eesti loos vaimustavat Shakespeare?i kurbmängu mõõdet.

?Kas Shakespeare?i kaasaegsed tundsid siiralt kaasa neile, kes ?Kuningas Learis? oma otsa leiavad?? mõtlesin etenduselt lahkudes.

Minu jaoks on Shakespeare?i kui näitekirjaniku värvid olnud alati liiga paksud, tegelaskujud liiga selgelt head või halvad, et äratada kaastunnet, vihkamist, põlgust.

Aines, millest Shakespeare räägib, on küll üldinimlik, aga mulle mõistetav ainult näidendi igaveste vastuolude, mitte inimsaatuste pinnalt.

Huvitav, aga mitte traagiline, julgeksin öelda hoolimata sellest, et hukka saavad peaaegu kõik kesksed tegelased. See kõlab ehk küüniliselt, aga nende vastuolude, millest Shakespeare jutustab, lahendamiseks näib surm olevat liiga lihtne tee.

Aga klassikalavastuste juures keskendub pilk niikuinii rohkem selle, kuidas näidend on lavastatud, mitte süzheele, mis ju ette teada. Draamateatri lavastuse eelinfo (peategelase valik, lavakujundus) jättis mulje, nagu oleks tegemist väga uuelaadse vaatenurga otsingutega.

Sellise häälestuse juures üllatas, et laval nähtu tervikuna polnud sugugi nii ekstravagantsust taotlev, vaid minu pilgu jaoks väga lähedal sellele, millisena oletasin Shakespeare?i ennast ?Kuningas Leari? lavastust ette kujutavat.

Läksin etendusele kõige rohkem sellepärast, et nautida Draamateatri suurepäraste näitlejate mängu, ja selles osas said mu ootused täidetud.

Et Shakespeare kui näitekirjanik pole päris minu maitse, ei puutunud seejuures eriti asjasse.

Piletiinfo teatris tel 644 3378, piletid@draamateater.ee Müügil ka Tallinna Kaubamaja Piletipunktis, hind 60?140 krooni. Etendused 17., 28. veebruaril, 2., 7., 11. märtsil kell 19 www.draamateater.ee

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing