Uudised
15. veebruar 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maiasmoka peakokk eelistab soolast

Mahedate maitsete poolest tuntud Eesti kööki peetakse sageli igavaks, ent restoran Maiasmoka menüü on näide sellest, et fantaasiaküllased variatsioonid rahvusroogade teemadel võivad anda väga huvitavaid tulemusi. Samas pole kõrvale jäetud ka esivanemate traditsioonilises toidusedelis kindlat kohta omavaid seakoote ja tanguputru.

Otseselt ma klientidega eriti ei suhtle, kuulen ainult neid vastukajasid, mis saalist kelnerite vahendusel tulevad. Selliseid kiidusõnu, et toidud on head, on ikka öeldud, aga midagi väga eredat justkui ei meenu.

Raske öelda, milline on kõige vastutusrikkam. Näiteks oleme Maiasmokas võõrustanud valitsuse liikmeid ja hiljuti ka NATO töötajaid. Tegelikult ju vahet pole, kas klient on minister või inimene tänavalt, toitu valmistad ikka ühtemoodi, nii hästi kui oskad.

Tööle tulen umbes kella 9 paiku. Kõigepealt kontrollin kaubad üle ja vaatan, kas midagi on vaja juurde tellida. Seejärel jagan kokkadele ülesanded kätte. Põhimõtteliselt veedan terve päeva köögis ja teen lisaks muudele tegemisetele tavaliselt ka ise süüa. Pärastlõunal tegelen uute retseptide väljamõtlemisega. Ühesõnaga teen tavalist koka tööd. Tööpäeva lõpp sõltub asjaoludest. Mingit konkreetset kellaaega ei ole.

Ma ei ole eriti restoranis käija inimene. Arvan, et suurimaks probleemiks on teenindus, aga kindlasti mitte igas söögikohas. Tihti ei pöörata kliendile piisavalt tähelepanu, ehkki see, kuidas inimest restoranis vastu võetakse, on väga tähtis.

Mingi pisik peab algselt olemas olema. Kui see puudub, võib inimene õppida palju tahes, aga kokka temast ikkagi ei saa. Kindlasti peab olema ka tahtmist lugeda erialast kirjandust ning julgust toiduga tegeleda ? mõelda välja uusi retsepte ning nendega katsetada. Päris raamatutes kinni olla ei tasu.

Igasuguseid toite. Tegelikult meeldib rohkem teha soolaseid toite kui magusaid.

Siiamaani pole sellist toitu kohanud.

Toiduga peab tegelema. Tooraine mängib suurt rolli, aga oskustest sõltub samuti palju, mõni suudab ka headest toiduainetest teha tõeliselt halva roa. Ka maitseained on väga tähtsad.

Saada veel paremaks kokaks.

Väga konkreetset sihti, et tahan pürgida tööle mingisse kindlasse restorani, mul siiski ei ole. Oluline on teha head tööd seal, kus sa parajasti oled.

Kõigepealt vaatan sisekujundust ja seda, kuidas mind vastu võetakse. Mulle on päris oluline ka see, kuidas menüü on koostatud, mismoodi seal toite kirjeldatakse ja mis nimed roogadel on.

Meelde on jäänud Altja külakõrts, kuigi süüa me seal ei saanud, sest sinna pidi just mingi grupp tulema. Peremees ja perenaine istusid lihtsas taluköögis ja tegid süüa nagu oma perele ? kuidagi hästi kodune õhkkond oli. Veel meeldib mulle Baieri kelder, kus ma aeg-ajalt seakooti söömas käin, ning ka Cathedralis sain positiivse elamuse, kui seal mõni aeg tagasi eksootilisi roogasid sõin.

Muhu ja Virtsu vahel asuval Kesselaiul matkal käies valmistas üks kalamees, kes tegeles seal veealuse kalapüügiga, meile värskest angerjast ja sellest, mis ta saarelt leidis, uhhaad. Midagi paremat ei ole ma kunagi söönud.

Peamiselt kirjandusest, kõikvõimalikest kokaraamatutest ja ajakirjadest. Vahel saab ideid ka televiisorist kokandussaadetest.

Tööga. Samuti on tähtis õppida inimestelt, kellega koos töötad.

Peale oma töö ei olegi ma midagi väga erilist teinud. Kindlasti on siin ka saatuse käsi mängus.

Esmalt vaatan, mis kapis on. Vahel valmistan külalistele suure, ülepanni pitsa. Tavaliselt on mul külmutuses ka omakorjatud seeni, mis pitsakatteks hästi sobivad. Aga sinna võib lisada ka liha või köögivilja.

Autor: Ethel Kiilmaa